On esmaspäevane hilisöö ning mina
olen jälle tagasi Birminghami lennujaamas, kuigi plaanide kohaselt peaksin ma
hetkel meelsalt aega veetma võõrustajatega Alamabas. Olen teisel katsel
lootuses, et saan ikka kuuese lennuga hommikul teha algust oma 18-tunnise
lennumaratoniga.
Eile läksin siis pakitud asjadega
linna peale. Jalutasime (mina, T, Fabio ja Juan) valgustamata(!) imeilusas
pargis ja sealt siis linna peale. Oli
pikk jalutuskäik. Kesklinna jõudes hängisime veel mingi aeg sellel jõululaadal
ning siis saatsime poisid ära bussi peale ja T saatis minu bussile. Lennujaama
jõudes avastasin, et terve maja peale on külma õhku sisse laskva ukse juures 4
külma pinki, millel siis varahommikust lendu ootavad inimesed pidid oma ööd
mööda saatma. Ma olin oma arust väga osav ja nihverdasin ühte suurde tühja
ootesaali, kus ma siis end kuskil kella 21st kuni neljani tegevuses pidin
hoidma. Päris jahe oli, seega uinuda ei olekski eriti õnnestunud.
Mõtlesin
veel inimeste peale, keda tänaval kohtasin ning, mis mulje nad mulle on jätnud.
Birmingham ise on vist üks kirjuma seltskonnaga linnasid selles riigis. Ja seda
nii etniliselt kui religiooselt, kuigi, jah, moslemeid, tundub olema siin
kõvasti, mida on minu jaoks harjumatu natukene näha.
Teiseks,
mis silma jäi on see, et ma usun, et siin kõigil on iPhone’d ja nad käivad kogu
aeg kõrvaklapid kõrvas ringi, isegi siis kui telefoniga räägivad.
Kolmandaks
peaks veel kord mainima seda meiki, mis ohtralt kõikjal nähtaval oli ja seda,
kuidas ma ei mõista miks nad ligi 0-kraadise ilmaga ikka lihtsalt särgi peal
ringi käivad? Arusaamatu.
Tagasi lennujaama jutu juurde.
’Check in’ hakkas pihta ning seal ilmnes üks suur „pisiasi“ mis mul kahe silma
vahele elevusest oli jäänud. Olin teistelt kuulnud, et see pole nii lühikese
külastusaja jooksul tähtis ning usaldasin neid, ega vaevunud kuskilt
lisainformatsiooni otsima. Vale otsus – paanika oli käes. Ma ei pääsegi siit
lennujaamast kaugemale, kui ma teatud protseduuri internetis läbi ei tee. Jooksin inimeste vahet, helistasin T ja J
korduvalt, et küsida neilt abi... lõpuks lihtsalt ei pääsenudki lennukile. Miks
mulle keegi ei öelnud, et pean ka selle etapi eelnevalt ära tegema?! Tegelt
siin kohal oleks võimalik veel kirjeldada, minu „appihüüdeid“ lennujaama
rahvale jne. Kuid lõpuks ei jäänud mul midagi muud teha kui lennud tühistada
ning T juurde korralikku netti minna ja see vaheprotsess läbi teha. Nüüd püüda
järgmisel päeval suuna Ameerika poole võtta.
Võtsin iseseisvalt bussi millega
sain kesklinna ja õiges kohas isegi maha ning sealt liikusin järgmisesse
peatusesse, et umbkaudu T juurde sõita.Ta ei võtnud telefoni vastu, seega pidin
omapea hakkama saama. Kui varem bussiga liikunud ainult pimedas, siis nüüd 9
aegu hommikul koolilapsi täis bussiga väga paksus udus ringi kärutada ei teinud
ka asja kergemaks. Aga ometi nägin mingit tuttavat märki pisikeste
viktooriaaegsete majade vahel, mis sundis tõusma ning väljumisnuppu vajutama
ning selguski, et olin õiges kohas. Sissesaamisega oli natuke raskusi, kuna
selle maja rahvas enne lõunat üles ei tõuse, aga kuskil 10 mintsa pärast olin
soojas ja arutasin J’ga skype teel läbi oma valikuvõimalused. Tunnikese pärast
olid piletid olemas ning väsimus tappev. Magasin tunnikese või poolteist ning
siis hakkasin teavitama neid, kes teisel pool lompi tõusma hakkasid ja
plaanisid sama päeva õhtuks või järgmise hommikul minuga kokku saada. Siis
alles lõi mul välja esimest korda see nõrkuse tunne – mis ometi oli juhtunud.
Tõi mind igatahes jalgadega maa peale tagasi ja andis korraliku õppetunni. Jube
kahju, et sellise totruse pärast jääb mul Penny ja Brandiga kohtumine ära, kuna
nad ei saa pikemalt seal osariigis olla. Nii kurb! Nemad on osa minust ja ometi
ei ole ma neid juba 6 aastat näinud. Ootasin seda kohtumist väga.
Terve päev oli selline löss
olemine. Tukkusin 5 minutite kaupa. Ja mossasin niisama. Tean, et see ei
juhtunud niisama. Sellel oli kindel eesmärk. Ma lihtsalt ei näe seda veel. J
ütles, et peaksin palju „ ..., aga...“ lauseid kasutama.
„Ma ei pääsenud lennukile ega
õigeks ajaks Ameerikasse...
-
AGA ma sain veeta terve päev oma vennaga ja näha kui
hoolitsev ta olla võib“
-
Sain ära tehtud ja saadetud tähtajalised tööd, mille
saatus on nüüd lahtine, aga vähemalt on nüüd olemas.
-
...jne
Nüüd olen jälle lennujaamas,
tagumine osa külmast pingist kange, aga tunnikese pärast peaks selguma, kas
teine katse õnnestub.
No comments:
Post a Comment