Merlin & Ameerika 2012

Aeg on nii halastamatu ja jookseb liivana käest. Kuu on juba möödas sellest, kui minu jalakene tatsus taaskord USA pinnal.

Tuleb välja, et üks põhjus miks ma Inglismaalt kohe minema ei saanud (loe eelmist postitust) oli see, et mind hoiti selle eest, et ma oma esimeses peatuses USAsse jõudes „lõksu“ ei jääks. Järgmine päev sama lennuga sinna jõudes tuli mul üle pooleteise tunni oodata, et oma esimesest peatusest - passikontrollist läbi saada... ning neid peatusi tuli veelgi. Kui oleksin jõudnud sinna plaanitud päeval oleks minu järgmine lend 2 tunni pärast läinud ning oleksin sellest maha jäänud... ning siis ei oleks enam kellegagi suhelda saanud (telefoni kaotasin Inglismaale ära) ega oleks  kindel kuna üldse edasi liikuma oleks saanud...

Kuid siin siis minu USA päevad nov-dets 2012

1.päev

Teine katse Inglismaalt lahkuda – õnnestus. Olles olnud 48 tundi peaaegu magamata, siis silmad ja kõnevõime ei olnud enam omal tasemel. Aga sain koguda end esimesel lennu, kus oli peale minu veel ainult onud pintsakutes (ehk siis Merlin ja ärimehed). Kuna eelmisel päeval olin pidanud oma sinna lennu ümber suutma organiseerida, siis oli minu peatuseks Frakfrut, kus siis istusin ümber US lennki peale. Seal sain vabalt laiutada (naabrit polnud) ning ma usun, et ka puhata, sest 8,5 tundi oli minu jaoks just kui Tallinna sõit - selle vahega, et lisaks filmile sain paar korda süüa.

Kardan, et kui mul oleks olnud esimene sõiduplaan, siis oleksin ma Charlottes lennukist nagunii maha jäänud, sest juba passikontrollis läks rohkem kui tund aega. Ja ka ülejäänud protseduurid ei läinud just päris kiirelt. Aga lõpuks jõudsin oma värava juurde ja mul oli isegi 1,5 aega oma lennuni. Väike nälg hakkas juba näpistama ja siis mõtlesin lihtsalt selle peale, kuidas me G’ga rääkisime inglitest ja mina jagasin oma arvamust sellest, kuidas Jumal võib kasutada inimesi inglite asemel kellegi elus nii, et korra toob abi saamiseks ja siis on ta kadunud. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, siis sel hetkel tuli minu kõrvale üks onu, kes küsis kas minu kõrval on vaba ning palus mul ta asju korra valvata. Tagasi tulles ulatas mulle krõpsukoti ning ütles, et see on minule J See meestrahvas töötab meelelahutusäris ja viib oksjoneid läbi. Ta õed-vennad on kõik kuskil Aafrikas, tema kodu kuskil Californias, aga koju pole ta 6 kuud jõudnud.

Lennukis rappus päris kõvasti. Aga jõudis ilusti Huntsville’sse ja minu võõrustajad olid ilusti vastas. Koos läksime sööma AppleBees’se (Ooo, Ohio! - mälestused!) ja siis sõitsime kuskil tunnike Florencesse. Teel koju valdasid mind fläshbackid ja emotsioonilained viimasest korrast kui USAs olin.

Minu võõustajad

Maja asus väga ilusas piirkonnas, ja minu tuba nägi minu jaoks välja kui 5-tärni hotellituba.

Minu tuba

Minu ajutine kodu

Uskumatu, ma olin tõesti jõudnud Ameerikasse!

2.päev

Hommikul 9-aegu pärast kogukat hommikusööki sõitsin John’ga Cross Point’i hoone(te)ga tutvuma ning nende teenimspõldudega. Uskumatu!!! .. ja inspireeriv koht! Ja vabatahtlikud toimetasid nagu sipelgad, tehes ettevalmistusi laupäevaseks Toy & Coat GiveAway jaoks. Kohtusin noortejuhi Jerry ja tema photograafist abikaasa Trinaga - jube toredad inimesed! Nendega on lootus kohtuda uuesti juba 2013 aasta suvel Eestis! Mind tutvustati nii paljudele... väga paljudele. kahjuks jäid vaid üksikud nimed ja näod meelde.
Lõunal sai vaadatud ringi erinevates shoppamiskeskustes, et umbes paika panna mida endaga kaasa võtan.
Õhtuks läksin tagasi Cross Point'i, kus toimus siis üldine kesknädala õhistund. Eelnevalt oli mind tutvustatud ühe koguduse liikmega, kes teenib 6 miljonit aastas (pesapallur) ning kes lasi koguduse hoone kõrvale ehitada mänguväljaku ja pesapalliväljaku kõigile linna lastele kasutamiseks. Pärast seda liikusin teise majja, kus toimusid naiste tunnid (kolmes ruumis). Olin oodatud ruumi, kus oli Rita, kellega ma juba kevadest tuttav olin. Palju - palju ilusaid nägusid :) Sain kogu tähelepanu ning rääkisin neile endast, Eestist ja kogudusest, kus käin. Õppisime siis kõik koos eesti keeles teretama ning juba olidki mul turvad ukse taga, kes toimetasid mind korrus kõrgemale, kuhu kõik noored olid kokku korjatud, kes siis erinevatesse kolmapäeva noortetundides tulnud. Nad soovisid ka päris eestlast näha. Mul oli ette valmistatud väike slaidshow ja küsimused Eesti kohta. Enamus siiski ei teadnud Eestist midagi (need, kes teadsid said Kalevi shokolaadi). Pakuti, et see on Rumeenia, Sloveenia või Bulgaaria läheduses. Tegin selgeks, et asume Põhjapoolusel, - et on ainult Eesti, "Finnish ('soome' inglise keeles)-Line('joon' inglise keeles)" ja siis jõuluvana. Usun, et nüüd jääb see meelde. Eesti kuulsustega Ameerikas olid nad kursis, vähemalt meie kahte ameerika jalgpallurit nad teadsid. Pärast tundsin end kui kuulsus. Minuga tehti pilte ja ei tahetud äragi lasta. NB! Kohtusin ühe tüdrukuga, kes oli endale eestikeelse tatoveeringu käe peale tatoveerinud - "Ihalda". Olen üsna kindel, et see annab talle "lisa punkte" ning ka tema võetakse 2013 aasta suvel Eestisse kaasa. 

Õhtul tegi John tagaaias barbecue'd. Väljas oli mõnusalt kuskil 15 kraadi sooja (üks jahedamaid päevi). Ema oli just kirjutanud, et samal päeval oli kodus lumetorm.. :)

3.päev
Heidi Beebsu sai 1-kuuseks..
Minult on ikka küsitud, et Merlin, kuna sa üldse puhkad? Ma ei kujutaks puhkusena ette kuskil päikese all istumist ja naha kõrvetamist või midagi samalaadset. Minu jaoks on see reis ideaalne puhkus. Olgugi, et kõikide päevade ajagraafik on ilusti täis pakitud - ei tohi millegagi üle aja minna, on need inimesed ja need tegevused siin nii kui "patareid" minu jaoks.
Kolmas päev Alabamas oli minu kui turisti päev. Hommikul oli jällegi tugev hommikusöök, siis käisin BAM's (Books-A-Million)- sain endale uue aasta märkmiku. Siis sõitsime Johni'ga linna peal ringi ning nägin huvitavaid hooneid. Näiteks esimest Church Of Christ'i hoonet. See linn on natuke Tartust suurem, aga Church of Christ'i hooneid on seal 15 lisaks teistele kogudustele (baptistid, metodistid jne). Sõitsin üle Tennessee jõe. Külastasime Helen Kelleri sünnikohta. Täpselt nagu filmis! Film ja lavastus jooksid silme ees kogu aeg. Sõime lõunat kohas, mis avati 1918. aastal ja on säilinud täpselt sellisena ka praegu. Ilgelt lahe koht! Eestis oleks ka midagi nii lihtsat ja uhket vaja! Siis külastasime ühte sellist maa-ala, kus olid säilinud USA 7.presidenti venna mõisa varemed-keset karjamaad, kus hobused ringi jooksid (kui mul vaid oleks võimalik seal elada!!!). Kauguses oli (eesti mõistes) loss (maja taga ka purskkaevud), kus elas Johni vennapoeg (arst) oma naisega (- pojad olid juba kodust välja kolinud), kellele see maa-ala kuulus. Käisime seal korraks külas, et näha piltidelt milline see presidendi venna mõis enne tulekahjut välja nägi. Jätkasime ekskursiooni kesklinnas, kuid enne seda käisime politsei jaoskonna läheduses otsimas politseid, kellega Merlin pilti võiks teha. Kedagi ei olnud. Siis sõidsime kiirusemõõtjatest mööda, John pöördus tagasi ja küsis, kas üks hull eestlane võiks nendega pilti teha. Vastus oli positiivne. Edasi tegime tutvust North Alabama Ülikooli hoonetega ja maskottidega - kaks elavat lõvi keset linna (klaaspuuris). John oli välja uurinud, et üks ülikooli õppejõududest on eestlane. Otsisime ta üles ning ma sain oma keeles temaga suhelda. Ta on 20 aastat seal elanud ning 8 aastat seal ülikoolis õpetanud ning meil on ühiseid tuttavaid Eestis:) Siis külastasime ka Alabama Hall of Fame muusikamuuseumi. Nice!

Koju jõudes oli paar tunnikest, et pesus käia, puhata ja valmistuda õhtusöögiks. Pat ja Butch Malone olid mind, Holm'sid ja Graves'sid õhtusöögile kutsunud.

Väike tähelepanek - inimesed on sõbralikumad kui Inglismaal.  Ei käi ülepingutatult riides ja valivad riideid vastavalt ilmale (kui tagasi mõelda inglismaa postituse peale). Seal on ikka võistkondadele kaasaelmine ja fännamine hoopis midagi suuremat - osa kultuurist.
Millega oli raske harjuda - üheski kodus, kuhu sisenesin, ei saanud ma välisjalanõusid ukse juures ära võtta, seal käidi nendega toas ringi; söödi väga palju - kolm kindlat suuremat söömaaega päevas ja päris tihti oli toidu üks osa kartuli/maisikrõpsud. Seal on vist nii, et kui tahadki sõpradega lihtsalt koos hängida, siis minnakse kuhugi välja sööma, jälle... Ja enamus kohtades on re-fill võimalus. Lihtsalt mine ja võta coca- colat't või dr Pepperit nii palju juurde kui ise soovid. 

Õhtul vaatasin koos John'i ja Gail'ga enne magama minekut Andy Griffini Show'd ja veel ühte sarja, mis peaks 2013 ka Eestisse jõudma.

4.päev
Käisin hommikul Cross Point's Frankiga (koguduse pastor) rohkem tutvumas ning sain teatud teemade üle arutleda. Nägin ka Pat'i, kes mulle Alabama Crimson Tide'i t-särgi kinkis, et ma järgmisel päeval saaksin otsustavat mängu vaadates ikka õigetes värvides.
Ettevalmistused laupäevaks olid juba viimasesse etappi jõudnud ning juba reede hommikul leidus paar inimest, kes istusid maja ees oma pikniku toolidega ootamas laupäeva suurüritust.
Nägin ka seda kuidas nende Friendship Center töötab. Iga reede on kõrvalhoone uksed lahti inimestele, kellel oleks vaja tasuta riideid või siis toidukotte. Vabatahtlikud töötavad seal ning samasse hoonessse kogutakse või siis valmistatakse ka voodeid, kappe, jne.. neile kes seda vajavad.
Reedese päeva graafikusse kuulus shoppamine: WallMart, Kaubamaja, LifeWay, Hallmark... ja väike kehakinnitus Chick-Fill-A's (huvitav taust firmal). Enamus, mida plaanisin osta, sai ka ostetud (peamiselt maiustused)

Taaskord valmistumine õhtusöögiks kellegi pool. Seekord oli rahvast rohkem ja kodu, mida külastasin oli u 1/2 sellest lossist, kus eelneval päeval olin käinud - seega ikkagi suur maja, kus elasid Robert ja Dot Fields. Kõik koguduses missiointööga tegelevad mehed naistega olid kutsutud. Päras kogukat sööki rääkisin taaskord endast ja Eestist ja kodukogudusest ning siis jagasid ka teised oma tausta. Usa, Mehhiko, Aafrica, India - olid paigad kus nemad on aidanud missioni töödega.
Õhtul sõitsime korraks veel Cross Pointist läbi. Majade vahele olid kileseinad tuuletõketeks pandud. Vabatahtlikud olid seal, et inimestele kes laubpäeva hommikuks valmis olid tulnud, kohvi ja teed serveerida ning midagi süüa anda. Terve öö oli seal koha peal vabatahtlikke, kes nende inimeste eest hoolitsesid. Oli ju ometi suur pühendumus vanematel tulla päev varem kohale, et laupäeva hommikul lastele tasuta jõulukingitusi valida.

Kõigil nendel päevadel olen läinud magama nagu normaalne inimene - 22-23 ringis ning tõusnud 8-9 aegu hommikul. Harju või ära :) Aga päriselt - iga õhtu lõpuks olen lihtsalt nii soss, et ei jõua lugeda ega kirjutadagi.


 5.päev
Äratus 6.42 ja Cross Point kella poole kaheksaks, kus siis viimased ettevalmistused toimusi. Nägin näiteks kuidas linnapea võileibade vahele vorsti praadis. Juhtnööride andmine ning erinevatesse vabatatlikke gruppidesse jagunemine ja siis avatigi uksed. Esialgu tervitasin minagi uksepeal inimesi, aga siis liikusin edasi ja püüdsin kõigest osa saada. Minu poole pöörduti tihti abipalvega tõlkida hispaania keelt inglise keelde... jälle minu aksent ja tõmmum välimus tegi oma töö. Pettumus neile.
Kuskil 200 inimest sai korraga sisse istuma, registreerima ja hommikut sööma (linnapea valmitatud) ja sealt siis kümne kaupa saadeti isikliku shoppajaga shoplema. Igaüks sai 5 kingitust valida ja järgmises hoones, kus sai riideid ka valida, oli võimalik need kingitused vabatahtlikel ära lasta pakkida. Ning lõpuks aitasid pakikandjad asjad autodeni toimetada. Ja seda on see kogudus teinud 9 aastat järjest. Inimesed tulevad kokku ka naaberlinnadest.. Kes autoga, kes rattaga, kes jala.. Vahepeal hõigati suvaliselt järjekorranumbreid ning öeldi, et nt nr.67 võib täna minna perega Wendy'sse tasuta õhtust sööma  või võib lahkudes ühe jõulukuuse kaasa võtta. Samuti igas kümneses pundis sai üks õnnelik lisaks  viiele kingitusele valida ka ühe suure kingituse, mille hulka kuulusid nt jalgrattad. Lihtsalt hämmastav! Ma ei suutnud uskuda, et see kõik toimub päriselt. Siin on video-slaidshow sellest päevast.

 Kokku said kingitusi peaaegu 500 inimest. Kella kaheteistkümne aegu pandi uksed kinni. Käisin Rita ja Baxteriga lõunal ning kui kell 13.30 aegu tagasi jõudsime, oli kogu hoone nii ära koristatud ja inimestest tühi nagu ei oleks seal poolteist tundi tagasi midagi toimunudki.
Seejärel viidi mind koju. Ja kell kolm olime naelutatud teleka ette. Alabama Crimson Tide'i tähtis mäng ootas ees. Võitja mängib 7.jaanuaril Miamis finaalis. Mängu reeglitest ma enne eriti ei teadnud ning ei oskanud kaasa elada. Minu arust venib ameerikajalgpalli mäng kohutavalt, kuid nüüd olid mul kaks väga suurt fänni, kes mulle mängu ära seletasid ning nii nauditavaks tegid, et mul viimasel neljal minutil kõik ihukarvad püsti tõusid. Päriselt nii pingelist mängu pole ma varem näinud. Pildilt on näha treeneri rahulolevat nägu. Roll Tide Roll! Nüüd pean leidma võimaluse, kuidas 7ndal tähtsa mängu ülekannet näha..

 

 6.päev
Käisin teenistusel, kus oli koos sadu inimesi ning pidin end kõigile näitama ja siis otse kiriku vanemate piiblitunnis. Nii raske oli, kui kõik tahtsid minuga rääkida ja tutvuda aga pidin kogu aeg edasi liikuma. Ja siis taas kord slaidshow ning endast ning Tartu perest rääkimine.
Sain ühelt onult, kes Mehhiko missionitööle kaasa aitab (palus ennast shampooniks kutsuda) kingituseks ühe teise Alabama võiskonna pusa - Crimson Tide'i suurima rivaali Auburn'i pusa. Mida paljud, kes seda mul käes nägid, ära põletada soovisid :) Kogu nädal oli seda 'sõbralikku' nöökimist võistkondade vahel täheldada. Ma ei saanudki täpselt aru, mis sellest tõsi oli ja mis mitte.

Kiiruga koju, sest Martha ja Dick ning Dot ja Robert tulid meile lõunale. Gail oli valmistanud ehtsa kanapiruka.

Selline nägi välja treiler, kus nad viiekesi enne elasid

Kella kahe paiku olin tunnistajaks taaskord kirikupere suurele südamele: Mõnda aega tagasi kohtuti Frienship Center'i ees ühe naisega, kes kell 1 öösel oli hakanud kõndima, et hommikuks Cross Pointi jõuda, et lastelastele ja türtele süüa saada. Kogudus hakkas uurima naise tausta ja tuli välja, et tegu on ühe väga suure südame ja ohvrimeelega naisterahvaga, kes on  aastaid väga nigelas olukorras elanud. Ning kogudus tahtis teda aidata. Üllatuseks koguti piisavalt raha, et osta ning ära sisustada neljatoaline treiler, kus oli veel kaks dushiruumi ning kööginurgake. Ning sellel pühapäeval sai see naine maja võtmed kätte. Väga emotsionaalne tunnike. Kõige noorem lastest oli tuba ja oma pesuruumi nähes nii õnnelik, et unustas külalised ära ning läks kohe dushi alla.

Siis tagasi koju ja vaikset moodi pakkima.
Poole viie aegu tagasi Cross Point'i, kus ma siis soovijatele peasaalis veel kaks korda slaidshow näitasin ning kõigist Tartu omadest ning meie tegevustest rääkisin. Polnud päris see mis ma ette kujutasin - samas, mul polnud tegelikult õrna aimugi kuidas see välja peaks nägema, seega aga väga meeldiv oli ikkagi. Kohtusin ka paari onuga, kes olid teisest kogudusest külla tulnud, kuna nad olid 6 aastat tagasi Eestis meie laagris käinud. Natuke olid muutunud, aga ma tundsin nad ära:)
Kuue aegu taaskord inspireeriv tunnike ning siis seltkonnaga nii-palju-kui-jaksad-süüa Cici'sse, kus siis 5 dollariga võid oma taldrikut täita nii paljude erinevate pizzalõikudega või pastagasortidega kui ise soovid, rääkimata siis erinevatest karastusjookidest, mida võisid lõpmatult juua.
Õhtul lõõgastav vann pakkimise lõpetamine ning varakult (10 aegu) tudule.

7.-8.päev
Äratus kell 3 hommikul ning ning poole tunni pärast olime teel tagasi Huntsville'i. Põdesin kogu aeg, et mu kott kaalub rohkem kui on lugatud, kuna oli pilgeni täis. Isegi pusa, mille ma Shampooni käest sain ei mahtunud sinna, ning ma pidin selle endale selga tõmbama. Aga muretsemiseks polnud põhjust - 5 kilo oleks võinud vabalt juurde panna. Seda ma siiski kandsin oma käekotiga kaasas. Kontollis ka küsiti, et kas mul on raamatukogu kotis. Noogutasin kiirelt vastuseks, kuid siiski mandid mis kaalu andsid olid enamus maiustused.
Jätsin John'i ja Gail'ga hüvasti ning minu lennumaraton algaski.
Tiksusin siis kuskil 2 tundi lennukus, kus oli ka stjuardesside asemel kaks meesterahvast - üks oli u 50 aastane, kes vilistas toredat laulujuppi. Maandumise ajal tekkis selline kange põiekas, et silme eest läks juba mustaks. Minu rõõmuks oli Washington DC lennujaamas ummik ning me seisime mingil rajal ja ootasime järjekorras ligi pool tundi. Koha pealt lahkuda ei tohtinud. Mu kõrval olev onu sai teada minu 'valust' ning isegi teisel pool vahekäiku tunti mulle kaasa. Selle 'valu' ajal rääkisin neilegi Eestist (tundisid huvi, kuna nägid mu passi). Ja hetk kui näidati, et rihmad võib avada tormasin ma kohe lennuki lõppu ja küsisin laulu vilistavast onult luba wc kasutamiseks. Õnnelik lõpp.
Philadelphia lennul istus üks onu mu kõrvale, kes mu passi nähes küsis kohe eesti kohta. Tsiilist pärit onu, kes on soomes käinud, aga Eestist ei ole midagi kuulnud. Harisin siis tedagi väheke. Kui tuli aeg lennukis väljuda, ei kiirustanud ma seekord väga, aga miu taga istuv noormees lasi mind enne väljuda - ja põhjuseks tõi selle, et kannan õiget pusa. Alright! :D
Lennujaam oli kohutavalt suur - ma kõndisin oma väravasse vist ligi pool tundi. Õnneks mul aega oli. Ja nendele kogutud lisakilodele tegi see ainult head.
Umbes tund enne sõitu pidin lauast oma pääsmele templi peale saama. Seal taga tegutses (vist äsja tülli läinud) mustanahaline paarike. Tüdruk oli nii pahas tujus ja ei teadnud kus Eesti/Estonia on. Euroopa ega Euroopa Liidu nimekirjast tema seda ei leidnud. Noormees tundis tüdruku eest häbi ja näitas talle seda nime arvutis listis. Tüdruk vaid turtsus vastuseks. Minu rõõmustuseks olid nemad ka väravas pardakaarte rebimas :P
Üle ookeani lendasin nii, et sain laiutada (loe: tududa) kolme istme peal korraga. Lennuk ise nii luks ei olnud. Telekas oli ainult üks mitu rida ees pool, aga ma ei kurda. Sest plaanisin enamus ajast nagunii tududa. Ka seekord oli mind õnnistatud sellega, et läheduses oli laps, kes lendamist ei armastanud. Ja see lend ka rappus päris tublisti.
Brüsselis ootasin oma lendu Birmingham'i, et sealt oma pagas võtta ja siis tagasi Brüsselisse lennata. Kohtusin ühe toreda tädiga - Hannah, kes on sündinud Iirimaal, elanud Birminghamis, Kanadas, Michiganis ja hetkel Floridas. Tal oli 2 poega, üks suri 18 aastat tagasi autoõnnetuses. Ta on ka sõbrannaga kaasas käinud Puerto Ricos ja missionitööd teinud lastekodulaste jaoks. Rääkisime mitu tundi. Kuni Birminghami jõudsime ning ta vanatädi 100ndale juubelile kiirustas.

Olin tagasi Euroopasse jõudnud, kus inimesed enam üksteise otsa ei julgenud vaadata, rääkimata naeratamisest. Lisaks sellele tundsin, et olen ametlikult mitte-eestlane ja kõigi lennujaama töötajate peale solvunud (millegi pärast ei võtnud seda enam komplimendina, olin vist üleväsinud). Nt kui üks kena noormees, kes peaks Euroopast mingi arusaam olema,  mu passi kontrollis ja küsis, mis koht see Eesti on ning kui vastuseks ütlesin Estonia naeratas tema ja ütles mulle "Hola". Ja üks tüdruk, kes minuga samasse terminali ruttas küsis, kas lendan Portugali (mitte, et tema sinna läks).

Kaheksanda päeva lõpuks kell 23.15 olin maandunud lumisesse Eestisse, mille karge õhk tundus nii meeldivana.