Mina, Tallinn ja Filmimehe Erakool.

Suve keskel nägin ühe saate lõputiitritest, et on olemas selline kool nagu Filmimehe Erakool, kus on erinevaid telemeedia alaseid kursuseid võimalik läbida. Ilma pikema mõtlemiseta istusin kohe arvuti taha ning külastasin nende kodulehte. See ärevus, mis mind valdas oli kinnituseks, et asi on minu jaoks otsustatud - ma lähen sinna!  

Mul ei ole olnud mingeid kogemusi teletööga. Mulle meeldib filmida ja monteerida ning suhelda. Millist kursust siis valida? Valik osutus reporter/saatejuht/toimetaja kasuks

1.päev

Lõpetasin hommikul öövahetuse ning läksin koju asju pakkima, et lõunaks ilusti bussipeale jõuda. Oleks võinud ju uhkes bussis paar tunnikest tukkuda, aga ei - vahtisin filmi, ilma et kordagi väsimus meelde tuleks. Bussikas kohtusin S'ga, kes samuti kursusele end registreerinud oli (- sain sellest poolteist päeva enne pealinna minekut teada). Ta oli juba varem Tallinna tulnud. Nii, et üks tuttav kursusel juba olemas. A tuli mulle järgi ja viis meid Piritale. Aitäh A! 

Olin kogu ees seisva nädala üle nii elevil, et kui Raimo Kummer ja Ele-Mall Väinomäe meile sissejuhatavat loengut pidama hakkasid, püüdsin elevusepisaraid tagasi hoida. Mõne aja pärast rahunesin maha, aga naeratust oli raske 'välja lülitada'. Päev jätkus Marko Paloveeri juhendamisel ning teemal "Uudis". Õhtuks tuli oma kogemustest rääkima Krista Lensin.

Kuskil kella kümneks õhtul olin oma peatuskohta jõudnud. Pärast südaööd olin taibanud, et olen üleval olnud 35 tundi järjest üleval olnud. Tahtsin veel nii palju teha. Ja tabasin end ikka tobeda irvatusega näol, mida oli raske maha võtta.

2.päev

Kuna argipäeval algasid loengud alates kella neljast, oli mul järgmisel päeval võimalik natuke turisti mängida ning linna peal jalutada. S tegi samal ajal tööd. Ning helistas mulle, et ma Viru Keskusest välja tuleksin. Tegin seda ning siis tuligi tema ja L mulle ligi ning tegid väikese intervjuu kanal 2 jaoks. Nad andsid mulle kätte mikrofoni ning mul oli võimalik tänava peal inimesi küsitleda. See oli minu esimene telemeedia kogemus. Nädal hiljem näidati seda ka eetris ning paljud tuttavad arvasid, et see oligi see, mida Tallinnasse õppima läksin. Tegelikult alles sama päeva õhtuses loengus peatusime intervjuude teema juures. Meile näidati ka Filmimehe uhket autot, mis sateliidi abil otseülekandega saateid võimaldab teha. Peen värk! Pani lihtsalt ahhetama kuhuni inimaju oma võimetega on jõudnud.Hiljem rääkis meile Raivo Lugima mida peaks jälgima, et kaamera ees hea välja näha ning Jüri Pihel tuli ja rääkis meiega televisioonis üldse.

Teise päeva jooksul olin aru saanu, et olin end registreerunud kursusele, mis oli ületanud selleks hetkeks juba minu ootused. Ning mis veelgi põnevam - neil võivad ka minu suhtes mingid ootused tekkida.

3.päev

Reedene hommikupoolik Tallinnas sai ära sisustatud kohtumiste ja väikese jalutuskäiguga vanalinnas. Ja siis Filmimehesse. Ma olen mainimata jätnud, kui toredad kursusekaaslased mul olid. Väga erinevad: äsjalõpetanud õpilased, veokijuhid, linnavalitsuse tööl olevad inimesed, teles töötavad inimesed,  müügitööd tegevad inimesed, raadios töötajad, vanaemad. Koos väga kirju ja lõbus kompott. Selle sama kompotiga sai harjutatud intervjuude läbiviimist ja vastamist kaamera ees. Mis osutus varemnähtust raskemaks.

4.päev

Hommikul pidime kaitsma teemat, mida näiteks Pealtnägijas võiks näidata. Ideed kokku pannes ei olnud ma kindel, mis teed mööda edasi liikuda, aga lõpuks oma ideed kaitstes oldi valmis telefon haarama ja kohe minu pakutu maha müüma. Ehk siis ma sain ülesandega hakkama. 

Päeva teises osas oli meid kahte gruppi jaotatud. Me pidime mõlema grupiga tegema loo päästeameti kampaaniast "Kas ohtu näed?" Üks grupp AK stiilis teine Reporteri stiilis. Mina olin teises grupis. Algul istusime ümarlaua taha maha, panime skripti kokku ja jagasime ülesanded(intervjueerija, toimetaja,assistent...)  ning siis läksime Pirita päästeametisse ning võtsime mõned intervjuud ja katteplaanid. Kasutasin seal olles vabat hetke ära ja küsisin, kas võin lasta tuletõrjetorust alla. See võimalus mulle anti. Teisel korrusel toruteekonda nähes mõtlesin ümber, aga onu ei lasknud mul katset katki jätta. Väga äge oli! Siis tagasi peamajja. Saime voiceboxi ükshaaval katsetada ning siis jõudsimegi nii kaugele, et video oli valmis monteerimiseks ning pealelugemistekst ka sisse loetud. Raimo monteeris meie juhendamisel siis video kokku. Ning kui teine video ka ära monteeritud oli, siis läks analüüsimiseks ja tagasisideks. Kogu päeva idee oli näha protsessi mis meil järmisel päeval iseseisvalt ees ootab.

5.päev

Varakult Piritale. Poolteist tundi vaba aega minu ajani. Jalutasin Erakooli ümbruses ringi ja panin oma katteplaanideks mõeldud kohad kirja. Siis sain oma isikliku operaatori ning võimaluse intervjueerida linnavalitsusest tähtsat tegelast ja ühe puhastusfilma onu teemal Pirita tänavate puhtus. Valisin intervjuu võttekohtadeks Filmimehe direktori kabineti ja maja esise. Intervjuu ajal pandi ming proovile, aga hiljem sain kiidusõnu, et sellest häirida ei lasknud ning osavalt edasi läksin. Koostöö operaatori Rasmusega ja hiljem monteerija Mihkeliga oli nii hea - nad said täpselt aru mida soovisin teha. Loodan, et kui peaksin kunagi tulevikus veel kord sellise võimaluse saama, et siis saan koos nendega koos töötada!

Siis kui saate klipiga ühel pool, siis oli kord promterisse lugeda oma saateidee tutvustust  ning nelja-viie vahel hakkasimegi saatelõike ning promteritekste läbivaatama ja analüüsima. Terve see aeg seal olin ma olnud vaimustuses kogu koolituse protsessist, aga pühapäev oli ülim. Ma ISE sain teha saatelõigu. Eelneval ööl toimetada tekst js skript kokku "lavastada" katteplaanidega... 

Ma usun, et usaldades seda tunnet, mis minu sees möllas, tegin ma elu esimest korda midagi sellist, mis on päris minu jaoks. Varem arvasin, et selleks oli näitlemine, aga see tunne oli suurem...