Merlin & Inglismaa vol.1

Mõned aastat tagasi olin päris sõltuvuses reisimisest – seda tõestab see, kui ühe aasta jooksul olin jõudnud külastada 5 erinevat riiki (kui ma ei eksi). Kuid siis järsku juhtus midagii ning vaatamata sellele sisemuses olevale põletavale soovile ei õnnestunud mul end kokku võtta ega aega ja ressursse nii planeerida, et  kuhugi kaugemale oleksin jõudnud. Tõsi, suvel sai esimest korda Leedus käidud, kuid see oli laagriga seotud ning turisti mängimiseks olid vaid mõned tunnid. Seega see ei lähe arvesse.

Nüüd, aasta 2012 lõpus, minu 26. eluaasta alguses saan kogeda korraga päris pikka reisimiselainel olekut. Ja esimest korda täiesti üksi.

Plaan on järgmine:Tallinn 23.11 – Brüssel - Brimingham (UK) 23.-26.11 –  Brüssel 26.11- Philadelphia – Charlotte - Huntsville- Florence 26.11 - 03.12 – Huntsville – Washington – Philadelphia – Brüssel -  Birmingham – Tallinn 04.12 – Tartu 05.12 ... vistJ

1.päev

 Neljapäeva öösel ei saanud peaaegu üldse und. Seda on raske saavutada, kui kõvaaketas peas, ei oska end öötundide ajal välja lülitada.

Hommikul jõudsin päris hea varuga bussijaama, mis minu puul on väga hea, kuid loomulikult oli plaanitud bussile kõik piletid välja müüdud. Mis polegi nii hull – sain 15 minutit hiljem väljuvale bussile, mis oli küll jube külm, aga soodsam. Enne lennujaama minemist käisin veel Filmimehes natuke juttu kuulamas ja natuke juttu rääkimas.

Võtsin lennujaamas oma pardapääsmed ja liikusin edasi. Piiksumasina ees jõin kiirelt oma Ace ära ja tühjendasin kotisisu kastidesse. Sain ilma punase tuleta sisenetud, kuid millegipärast pidi mind ikkagi läbikatsutama. Teisi küll ei puudutatud. Meenusid kogemused eelmistelt reisidelt, kus olin ka alati meie grupis see, keda pidi väga põhjalikult uurima.

Värave nr. 4 ees oodates hakkas minuga rääkima üks onu (NB! onudeks nimetan ka omavanuseid või natukene vanemaid). Mõneks aastaks sisse ostetud TÜ õppejõud Venemaalt, kelle isa on olnud Nobeli preemia laureaat. Istusin lennukis tema kõrvale ja kaks tundi  möödus lennates (väga sõnaosavalt öeldud, peaks mainimaJ).  Brüsselis läksid me teed lahku. Tema kiirustas konverentile, mina järgmisesse terminali. Aga kontaktid said vahetatud, kuna Ta leidis, et ei ole kedagi nii huvitavat kui mina Tartus veel kohanud ja ehk saame teinekordki kokku, kui kiirem aeg läbi saab. Sain ka kutse järgmisele reisile koos temaga – Riiga detsembris (seminarile), aga aja puuduse tõttu pidin pakkumisest loobuma.

Peaks mainima ära ka selle, et ka tema ei soovinud algul uskuda, et eestlane olen, kuna mul ei ole eestlase välimust – olen seda korduvalt kuulnud viibides välismaal või ka tööpostil hotellis.

Brüsselis leidsin pärast paljusid eskalaatoreid üles iseseisvalt teise terminali. Kerge oli lihtsalt rahvavooluga kaasa liikuda. Muidugi enne järgmist passikontrolli läksin ma valest kohast sisse, kuna ei pannud klaasist seinu tähele. Ja kuna tagasi minna ei olnud võimalik siis tekkis korraks segadus. Märkasin teiselt poolt seina sõbralikku vormis onu, kes olin minu segaduses olekust aru saanud ning viipas käega kuhu suunas liikuma peaksin ning järsku leidsingi klaasist seinte vahel avause ning sain talle oma passi näidata ning edasi liikuda. Ta oli väga sõbralik ja soovis mulle naeratades edu (esmaskordse iseseisva reisimise jaoks).  Ning peagi seisin pikas järjekorras järjekordse piiksumasina ees.  Seekord sain ilma väiksemata peatusetagi läbi.  Ja nüüd tundsin esimest korda, et olen välismaal. Sest ei mõitnud ühtegi sõna, mis seintel kirjas (siiski väikselt märkasin hetk hiljem ka inglise keelseid sõnu)  või kui omavahel räägiti. Ning põnev oli seegi, et mõnda aega polnud mul kellaajast ka mingit aimu. Aga varsti olin juba lennukis ning nautisin aknast tuledemängu lendutõusmisrajal. Ja seda imelist linnade kaarti, mida võis tuledejärgi kõrgustest tuletada. Lihtsalt imeline! Sellepärast mulle meeldibki nii väga lennata. Näha kübeke sellest, mida Jumal ülevalt meie peale vaadates näeb. Lend oli rappuv, kuid mind see ei häirinud.

Olin oma pagasi kätte saanud ja jooksin väljapääsu suunas otsides vastutulnud inimeste seast oma väikevenda ja seal ta oligi J. Ostsin (kalli) bussipileti ning sain kahekordse bussiga veidra liikluskorraldusega kesklinna sõita kus me natuke jalutasime. Käisime raekoja platsil ning vaatasime, mis järgi oli jäänud tänavatel pärast jõululaada sulgemist. Tänav oli noori täis. Tähistasid reedet. Mis mind väga tugevalt häiris oli see, et olgugi, et olin vaikselt ära külmumas käisid noored tänavatel lühikestes riietes. T ei teinudki nalja- nad ongi selle koha pealt väga imelikud. Teine asi, mida pean ära mainima on see üleliigne meik tüdrukute näos, mida T kirjeldas. Tõsiselt, see oli nii häiriv. Aga muidu toredad. Saime selle väikese ajaga ühe tüübiga linna peal rääkima, kes polnud kohalik, aga soovitas kohti külastamiseks – väljas pool Birminghami. Sain temalt ka kalli – teine kalli juba päeva jooksul võõralt inimeselt. Mis pani mõtlema sellele, et kui kergelt mul ikka suhtlema hakkamine võõrastega õnnestub. Eestis võib see olla ok, aga siin Euroopas – suure põllu peal - võib päris ohtlik olla erinevate kultuuridega jne.

Rallisime siis kesklinnast T kodu poole istudes bussis teisel korrusel esimesel istmel. Nägin aegluubis kuidas järgmises peatuses üks poiss seltskonnas oksendas nii et tagurdas selg ees bussi poole. Oleks buss sekond kiiremini sõitnud, oleks poiss olnud rataste all, aga tal vedas – kuulsime kuidas ta prantsatas vastu just peatunud bussi. Kas see oli märkimisväärne juhtum, mida siin kohtal välja tuua? Ei tea. Aga märkimisväärne on linnaosa kus T elab. Väikeses viktooriaaegsed majad. Nunnu.

Kodus ootas meid Fabio tehtud pasta. Väga hea! Ja siis lihtsalt rääkisime. Tunde. Sain eesti aja järgi voodisse kuskil nelja aegu.

2.päev

Mul on see kellaaja arvestamine ikka sassis. Pakun et olin kuskil 12 aegu üleval. Talka tegi mulle „lõunaks“ (kuskil kahe aegu) pannkooke. Nägin Jamie ja Juan’i ka ära. Kui Fabio üles ärkas ja ka kosunud oli, siis otsustasime vihmale vaatamata linna peale turiste mängima minna. Lubasin ühele sõbrale raamatu osta ja A käskis mul Primarkis ära käia, kust ma endale odavalt sukad sain.

Õudukas kui palju rahvast siin on!  Inglismaa suuruselt teises linnas tundub olevat rohkem rahvast kui see mahutada suudab. Külastasime Sports Direct’i (H! Nagu uhke Sepa turg) ja käisime suures kaubanduskeskuses – Bullring, kus oli 100 x rohkem sebimist kui Viru Keskuses osturalli ajal. Siiski leidsime hetke ja vaba nurgakese, et Starbucksi tooteid nautida – kuna teenindaja pidi mu nime topsile kirjutama ja ei saanud pärisnimest aru, siis olin mina ristitud tolleks õhtuks Berliniks. Käisime ka ühes raamatupoes D’le Gordon Ramsey kokkamisraamatut otsimas. Waterstone’l oli 5,75 korrust. Usun, et kui mu ema sinna satuks peaks ta seda ’taevaks’J.

Jalutades jõululaada tänaval ja raekoja ning kanalite ümbruses olin ma lihtsalt rabatud viisakusest ja puhtusest, mis mind ümbritses. Mingite vahedega oli majade äärtes ootamas onud-tädid spetsiaalsete kaadervärkidega, et teha tiir oma jaotatud piirkonnale ja korjata kõik rämps kokku ning seista tagasi oma punkti. Korravalvurid, nii mehed kui naised jalutasid ka lihtsalt seal ringi. Sain oma kohustusliku politseipildi ka tehtud – esimest korda naispolitseinikuga. Kahju, et autot ei saanud pildile.

Kui me siis enam vähem läbiligunenuna tagasi koju jõudsime, tegi Fabio väga head ja vürtsikat hautist, et me soojeneksime üles. Õhtu sisustasime Sing Off vaadates ning pärast seda kuni kella neljani vaatasime juutuubis Eesti muusikute töid. Ja meeldiv oli näha kuidas mõni oli nii Fabiole kui ka Juan’ile tuttavad. Ja need, kes ei olnud ,me „müüsime“ posistele need  maha nii, et ma olen kindel, et nad hakkavad neid edaspidi kuulama.

3. päev

Silmad avades mäkasin kohe, et eilne vihmasajune päev on tänase päikesepaistele alla jäänud. Otsustasin käekella siinse aja järgi sättida. Olin 11’ks üleval ja jõudsin pesus ära käia ja vaikselt pakkima hakata enne kui keegi teine üles ärkas.’Hommikusöögi’ ajal sai T’ga kvaliteetaeg mööda saatetud ning nüüd üritan oma pooleliolevaid asju arvutis lõpetada, mis interneti kasutust nõuavad, kuna ei ole kindel, millal jälle netti saan. Tean, et mul tuleb üksi lennujaamas öö vastu pidada ja netisõbralikkusele ma seal kindel ei saa olla, sest selle kasutamine on üüratult kallis.

Varsti jalutame läbi T poolt kuulsaks räägitud pargi linna peale, kus me plaanime natuke veel ringi vaadata, enne kui võtan ette bussisõidu lennujaama.