Merlin ja puhkus Kreekas august 2015

Kolmandat suve, peaaegu et järjest, sai juulikuu viimane nädal veedetud Leeuds toredate inimestega ühes laagris. See toimus Vilniuse lähedal ja seekord sai sinna tripitud autoga. Kuid tunnen, et selle kohta ei ole mul siin keskkonnas midagi jagada, seega skipin ja lähen kohe edasi järgmise reisi juurde.

Pärast Leedut sain paar päeva kodus olla ning siis seadsin suuna Tallinna lennujaama, et sõita esmakordselt Kreekasse. Pole varem käinud nii välismaal, et ostan ainult lennupiletid ja kedagi tuttavat ees ei oota. Õnneks oli sellel reisil kaaslane olemas. Tegin talle veel nalja, et lennujaamas otsitakse mind järjekordselt läbi – ja ilma naljata-olingi ainus, keda turvakontrollis kõrvale kutsuti ilma, et midagi piiksuma oleks hakanud. No see selleks. Tuju tõusis kohe, kui lennukisse sisenedes mulle suhteliselt ainukesena „Kalimera”(/Tere hommikust) öeldi stjuardesside poolt. Teisi tervitati inglise keeles. Piletid olin ostnud nii, et esimese päeva sain veeta Ateenas ja sealt sõitsin edasi Põhja-Kreekasse –Thessaloonikisse, kus veetsin ülejäänud aja..

1.PÄEV

Lennujaamast väljudes, olles harjunud 23-kraadise Eesti suvega, ehmatas 38.kraadine Ateena. Aga õnneks oskab minu keha sellisele temperatuurile kenasti kohanduda. Kohe alguses tahaks ka mainida, et elasin läbi seda momenti, kui sulle jõuab kohale eesti keelne ütlus arusaamatu asja kohta „See on minu jaoks nagu kreeka keel”. Sest lugedes igasuguseid viitasid, silte – sa nagu said aru ja nagu ei saanud ka. Õnneks nädala lõpus oli kreeka tähestik täitsa loetav.

Võtsime bussi, millega sõitsime u 45-minutit kesklinna. Leidsime kena pargi kõrval viisaka söögikoha, kus sai hommikust söödud ja kohvi joodud. Ei pidanud kartma, et see kiirelt ära jahtub. Ainus asi, mis Ateenas mulle natuke peavalu tekitas olid mingid putukad, mis puude otsas elasid ning kooris saekaatrihäält jäljendasid. Minu mäletamist mööda oli neid Illinoisis ka, kui ma seal elasin. Pidavat olema sellised, kes mingi arv aastaid maa pinnase sees on ja siis ühel suvel sealt välja tulevad ning puude küljes elavad.

Ekslesime veel tänavatel, kuid teadsime, et enne lennujaama siirdumist peame kindlasti ära käima Akropolis. Kui me sinna „muuseumi” väravasse jõudsime oli järjekord sama pikk kui Tartu raekoja platsist Ahhaa keskuseni. Muidu ei olnud väga vigagi, aga olime unustanud vett otsa ja seal järjekorras seistes kuumuse käes oli väheke keeruline tuju üleval hoida, ent mitte võimatu. Kui õigesti mäletan , siis piletid maksid 12 EUR (või isegi kallim, kui üliõpilastkaarti pole). Akropoli alal oli võimalus pudeliga vett osta, aga olin kõik oma vaskkopikad rahakotist eelnevalt välja tõstnud. Tuli välja, et nad armastavad ka neid *.99, või *.05 lõpuga hindu kehtestada (mitte nagu Soomes) ja veemasin vahetusraha tagasi ei sülita. Ühesõnaga oli suht tappev aga seda väärt „matk” mäe tippu, kus olid kõik need kuulsad templid,  ja alla, kui pole veevarusid kaasas. Hiljem tänavatel tõmmati mind esimest korda haneks. Ehk siis kutsuti poseerima spartalase kotüüms meesterahva kõrval oliivipärjaga ning odaga. Tegin nalja pärast pilti, aga mul ei lubatud enne minna kui neile jootraha korvikesse jätan. Sarnane kogemus on ka Istanbulist olemas. Minu arust omamoodi pettus. Pilt tuli äge ja ma oleks ehk selle teinud ka siis kui eelnevalt oleks teadnud, et maksma pean. See selleks. Päeva „rosin” oli siiski see, et mul oli julgust küsida pundilt politseinikelt mootorratastega luba nendega pilti teha. Teised ostavad oma reisidelt kruuse, magneteid või lippe koju kaasa, mina püüan saada pildi politseinikuga – selline on minu tava.

Õhtupoolikuks olime tagasi lennujaamas. Mulle meeldib AEGEAN’i lennufirma. Sealne teenindus turistiklassis oli väga meeldiv. Süüa toodi isegi lühikestel lendudel. Ainult, et lennujaamas ei saa mitte midagi aru, kui nad inglise keeles kõlaritest räägivad, ükskõik kui väga pingutada.

Thessaloonikis võtsime takso ja sõitsime kesklinna (u 30.min, 22EUR) ning jõudsime  natuke pärast 21.00 Ilisia hotelli, kus meid juba oodati. Ei mingisugust sissekirjutust ega ka raha võtmist. Mulle see hotell meeldis – meenutas maitsekalt üleslöödud ühikat. Panime asjad ära ning uudistasime kirevat tänavat – üle tee mitu erinevat söögi kohta (+ suur Starbucks). Ostsime suured kuumad pizzad 1.60EUR eest ning naasesime hotelli. Olgugi, et hoone on ühel peamisel Thessalooniki tänaval (Egnatia), siis meie tuppa see ööelu ei kostunud.

2.PÄEV

Hommik algas sellega, et nii meie kui administraator (sel ajal kui seal olime nägime kahte 50’ndates meesterahast ning ühte noort tüdrukut) püüdsime aru saada, kas see broneering, mille olime läbi booking.com teinud sisaldas hommikusööki või mitte (-ei pidanud eraldi maksma).

Suurema osa oma puhkusest uitasimegi Thessalooniki tänavatel ja mere äärsel promenaadil, kus väikesed poisid mängisid lõõtspilli, et taskuraha teenida, ning kus inimesed liikusid nii aegluubis, et esimestel päevadel oli keeruline põhjaeurooplastel sellega harjuda. Aga sealne temperatuur õpetab selle kiirelt selgeks. Thessalooniki sarnaneb Tartuga, kuna peaks ka suuruselt teine linn olema ning tegu on ka ülikoolilinnaga. Nukraks teeb see, et ükskõik kuhu vaatasid, laiusid vastu koledad sirgeldised, mida mõni graffitiks peab, teadmata selle tegelikku olemust.

Jõime palju kohvi. Seda ostes tuleks kohe lisada, et ilma jääta, kui ikka klassikale truuks jääda. Muidu saad alati kõike jääga. Tomatid, kurgid, juustud (mulle meelds käige rohkem kohupiima ja juustu segu) on seal hoopis tugevama ja parema maitsega ning teenindajad nii toredad, et sa lausa tahad tippi jätta.

Siis sattusin turismikeskuse ees järjekordselt väikese pettuse ohvriks (teine päev järjest!). Üks tore ja sõbralik jamaikalane-wannabe tuli meid sõbralikult tervitama ja kutsus platsile tagasi kella kaheks, et siis saab olema suur kontsert Bob Marley auks(muidugi oli see väljamõeldis). Sõbralikus vesluses uuris niisama kus pärit jne. Ja kui ära hakkasime minema siis soovis meile head ja ma ei saanud arugi kui Jamaica värvides käepael hea õnne tarvis käe ümber seoti (ei küsitud, lihtsalt järsku seoti) ja loomulikult see heaõnne käepael maksis midagi, ning umbsõlm ja ära lõigatud pikad otsad enam ei lasknud seda nii kergelt eemaldada.

Siis elus esimest korda sõitsin sightseeing(/vaatamisväärsus) bussiga mööda linna ringi klapid peas. Kuulasin põnevusega erinevatest hoonetest ja ajaloost endal kaart käes, et kui midagi rohkem huvitab, siis tulen mõnel päeval tagasi ja külastan ka neid hooneid. Muidugi oli võimalik teha seda hop on/off bussi paketiga, aga meil aega oli. Peaaegu, et terve nädal.

Meile jõudis ka siesta kohale kella 16.00 aegu (teistel päevadel isegi varem) nii, et isegi mõnusalt mahe gelatto ei aidanud. Kuid siiski päris tukastama ei läinud. Pidasime õhtuni vastu. Kaheksa aegu oli juba päris pime, aga siis läks alles linn elama. Naisterahvaid nägin vähe?! Ainult turistid?! Veetsime suure osa oma ajast õhtuti promenaadil. Esimesel õhtul jälgisime välikohvikus mere peal vihma ja äikese mängu. Võimas!

3.PÄEVA

Ärkasime varem, et hommikusöögi valikus oleks rohkem, sest eelmine hommik läksime päris hilja ja eriti midagi polnud järel. Ja vaatamata sellele, et väljas oli jahe (25 kraadi) ja natuke veel sadas, otsustasime siiski katsetada kohalikku linnaliinibusside teenuseid ning sõita bussiterminali (muidu u 2 tunni kõndida), et sealt siis sõita NeaKallikratia’sse - u 35km kaugusel väike linnake Halkidiki poolsaarel, kus inimesed puhkamas käivad ja kristallsinise vee- ja rannamõnusid naudivad. Muidugi nende bussipiletite süsteem on hoopis midagi muud. Nuputasime bussi keskel asuva kasti”hieroglüüfide” tähendusi erinevate nuppude kõrval, kuni üks kohalik minuga saksa keeles rääkima hakkas ning seletas kuidas ning millist piletit peaksime ostma. Ma arvasin, et minu teadmised saksa keele osas on alla arvestuse (pole korralikult seda õppinud ega kokku puutunud), kuid ometi sain ma sellest aru ja isegi natuke rääkisin enda üllastuseks. Bussiterrminalis edasi-tagasi pileti ostmisel probleeme ei tekkinud.

Ma pole vee ja ranna inimene. Ei suuda niisama lesida ja lõõgastuda, kuid seal oli tõesti nii mõnus! Esimest korda 28 eluaasta jooksul tundsin, et see võib tõesti lõõgastav olla. Ja ujumine selles vees – olin kaelani vees aga ikka nägin oma varbaid. Iga kell läheks tagasi!

Tagasiteel olime linnaliini bussipileti ostsmise õige nupu juba ära unustanud. Konroll tuli peale, kes inglise keelt ei osanud ning üritas meile selgeks teha, et olime valed piletid ostnud. Hiljem üks kodanik bussis tõlkis – olime ostnud pensionäride omad. Vähemalt nemad said naerda! Meile oli algul see muidugi ehmatus, aga uusi pileteid ostma ei pidanud.

Linna jõudes mõtlesime vaatama minna ühe promenaadil asuvast hotellist, kuid jäime jälle sooja vihma kätte ja vaatasime merel taaskord äikeseshow’d. Vägev! Järgmiseks lõunaks muidugi pole vihmasajust mingit jälge järel.

4. PÄEV

Olgugi, et Ilisia hotell meile oma ehtsuse, siiruse ja toredate töötajate poolest meeldis, kolisime siiski hea deal’ga saadud 5 tärni hotelli promenaadil – Makedonia Palace, mis väljaspoolt paistis kui nõukogude aegne maja, aga seest väga kena. Pluss tagaoov basseiniga ja eraldi veel jõusaali kasutusvõimalused.

Olen aru saanud, et Euroopas armastatakse palju saiatooteid hommikuks-lõunaks-õhtuks süüa. Mina sinna alla ei kuulu. Selleks ajaks oli ausalt öeldes „kopp” juba täitsa ees. Natuke vaheldust pakkus lõuna jahil, mis promenaadi läheduses tasuta sõite teeb, kui seal lõunasöögi tellid. Nii siis sain natuke liha maitset meenutada kanawrapi abil.

Sellel päeval otsustasime jälle turiste mängida ning külastasime Valget Torni, mis kunagi osa kirikust, kunagi osa mošeest olnud ning nüüd nn linna pärl muuseumina. 5 korrust ainult kreeka keelset infot torni ja linna kohta?! 1. korrusel oli natuke inglise keelset materjali, aga sellega asi piirdus. Igal korrusel olid „giidid” kes seisid ega rääkinud midagi. Natukene naljaks oli. Aga vähemalt torni tipust avanenud vaade oli kõike seda väärt. Hiljem mõtlesin, kas see, et minimaalset rääkides pileti ostsin pani tädi arvama, et olen kohalik. Välimus aitas taaskord kaasa?! Nägime ju teistel turistidel mingeid tõlke masinaid käes, mida meile ei antud. Muidu kihvt hoone väiksete kambritega kuhu igaüks sisse ei mahtunudki ning pidev pea ära löömise oht oli isegi minusugusel jupatsil. 

Ülejäänud päeva avastasime uusi tänavaid, liikluskultuuri ja poode. Liikluses oli palju rollereid ja mootorrattaid, aga kui Eestis jäävad nad kuidagi teisiti silma(just kui omaette kultuur), siis seal sulanduvad tänavaga ja liiklusega ühte. Iga tänava nurga peal on apteek ning tavalise toidupoe leidmine kesklinnast on kui loto mängimine. Ka kohalikud ei tea kus neid leiduda võiks. Hea juhul siiski päeva lõpuks leiad ühe. Suveniiripoode aga jätkub. Kahju ainult, et kõigist sümbolitest ja tähendustest ei saanud aru. Domineerisid siiski spartalikud pervessed kujukesed/pildid.

Esimest korda olime promenaadil kella 21 aegu õhtul ja Wow! Kogu linn tuleb vist sinna kokku (u 2 -3 km pikk kaunilt kaunistatud rannajoon) Iga väikese vahemaa peale on tänavamuusikud, müüakse suveniire, eraldi popcorni, suhkruvatti. Sõidetakse hobusevankitega, ratastega, golfikärudega. Istutakse mere äärde maha, räägitakse, lauldakse,  imetletakse linnatulede siluetti. Lihtsalt täielik chill! Tessalooniki on tõesti linn, mis ei maga(nii ta ennast reklaamib). Isegi osad poed on öösiti lahti. Seda melu oli väga kena jälgida hotelli 5.korruse rõdult. Ja „kirss tordil” oli kaugel merel järjekordne välgushow, mida ei kuulnud vaid said imetlusega jälgida. Väga ilus!

 5.PÄEV

Söögiorgia hommikubuffetis!! Nii suur valik ja muidugi tuli peaaegu kõike proovida. Väga maitsev!

Otsustasime, et oleme sellel päeval väga easy ja puhkame. Kasutame basseini ja jõusaali võimalusi. Õhtu poole siiski otsustasime välja reklaamitud 5D kino vaatama minna. Selle leidmine kesklinnas GPS’i abil oli nii koomiline. Lõpuks, kui olime selle leidnud, siis ühed kohalikud tüdrukud ütlesid, et see on suvevaheajal. Hah!

Leidsime vähemalt hotelli lähedalt toidupoe!

Õhtul liitusime promenaadil chillijatega.

6.PÄEV

Olen õppinud, et külalislahkus ja infot linna ning kultuuri kohta saab alati kirikutest. Seega olin selleks pühapäevaks välja otsinud inglise keelse koguduse ning külastasin seda. Kohtusin Thessaloonikisse kolinud ameeriklaste ja hollandlastega ning toreda iraaklasega, kes ennast mulle tutvustas ja uhkusega kohe lisas, et on pagulane. Üliõpilane, kes õpib koolis kohalikku keelt, et minna põgenike telklaagrisse tõlgiks, lootuses, et siis avaneb tal võimalus ka oma õde ja ema näha, keda pole 4 aastat näinud.

Pühapäeviti on linn suhteliselt välja surnud. Paljud poed ja kohvikud on kinni, sest seda nõuab  sealne kreeka ortodoksne kirikuseadus?! Seal vist ametlik kirik kontrollib kõike. Ka saadab hoiatuskirju kohalikele, kui tegutsema on hakanud mõni protestantlik kirik – sest „jumal kindlasti karistab, kui lähed sinna mitte riigi omasse”. Kui ma Thessaloonikisse tulin, siis arvasin, et tegu on väga kristliku kultuuriga linnaga (kirikuid on palju ja ajaloos on kristlus seal suurt rolli mänginud), aga tegelikult tundub mulle, et inimesed ei tea  kristlusest mitte midagi. Heal juhul käivad pühapäeval 5 minutit kohal, et võtta armuleiba ning siis tagasi koduste tegemiste juurde. Vähemalt nii kirjeldasid mulle olukorda mitte kohalikud.

Tänavad olid küll suhteliselt inimtühjad, kuid teatud nurkades võisid näha filmides tuttavaid kaadreid: vanemad härrad mängivad ringis kaarte, pokkerit või siis ühte kohalikku lauamängu, mille nime ma ei tea. Oleks pidanud vist küsima minema.

Leidsime ühe kiirsöögi toidukoha, mis sarnanes meie fasters’ga. Omanik küsis, kust me pärit oleme ning vastust kuuldes ütles meile kohe. „Oo, terviseks!” Tuleb välja, et see on Eesti tunnuslause Euroopas.

Viimasel täispika päeva õhtupoolikul rentisime promenaadil rattad ja sõitsime mööda kallast edasi-tagasi. Nautisime ilma, inimesi ning vaadet. Miks ma seda ometi varem ei teinud?! Ratta laenutus oli kohe hotelli taga.

7.PÄEV

Viimane suur söömine hommikul (Eestis ometi nii ei tee ju). Korralik pesu ja pakkimine. Andsime oma pagasid ära ja tuli välja, et sellest hotellist lisaks mõnusale deal’i hinnale sai Lyonessiga ka korralikku rahatagastust. Tore on nii reisida!

Kuna temperatuur oli suhteliset soe veel (33 kraadi tundus juba jahedama poolne), kasutasin veel viimast võimalust, et rannal oleval purskaevus natuke „mängida”.

Otsustasime, et viimasel päeval otsime üles ka linna katakombid ning külastame neid. Päris pikalt otsisime ja kui leidsime oli pettumus suur – ka need olid suvevaheajal (24.juuli kuni 16.august).

Siis külastasime ka neid suuri uhkeid kirikuid, mis kaardil sai märgitud, kui esimesel täispikal päeval linnas ringi sõitsime. Ning tegime ära viimased meenete ostlemised. Ühes poes jäime rääkime ühe kreeka/ukraina tüdrukuga, kes kiitis Eesti Saatkonna tööd Ukrainas - et väga aktiivne, ja kinkis meile tänutäheks külmkapimagneti. Aitäh Eesti Suursaatkonnale Ukrainas!

Lõunat sõime Ote Tower’s. See oli telefonimasti tipus pöörlev (360 kraadi)restoran, kus sai ainult täidetud röstsaiu krõpsudega, aga vaade oli imeline! Sellest lõunasöögist jäi väheseks ning enne lennujaama suundumist sai veel sipa söögipoolist ostetud ning kohalikega puu varjus istumise koha eest võideldud Valge Torni kõrval olevas pargis, mis oma olemuselt Tartu Pirogovi parki meenutas. Seal panin tähele ja leidsin ennast mõtlemast, et vaatamata sellele, et inimesed kogau aeg ainult igasuguseid saiatooteid söövad, vähe liiguvad – ei olnud ma selle aja jooksul ühteg ülekaalus inimest näinud. Isegi tuvid olid väga kõhna olemisega. Ju siis sellises kliimas töötab keha teistmoodi. 

Bussipiletid olid seekord meil juba ette ostetud lennujaama sõiduks. Plaanisime mõni tund varem startida lennujaama poole. Igaks juhuks. Olgugi, et online check in oli tehtud juba. Ülesin oma reisikaaslasele, et kes teab mis bussidega juhtuda võib. Pigem varem startida. Sõnadel on kaalu! Olin küll naljaga öelnud, aga meile sattuski katkine liinibuss, mis algul logises ja rappus siledal asfaltil kuid siiski lõpuks 20km/h kiirusel hilinemisega lennujaama jõudis. Meil polnud hullu. Aega oli veel, aga bussis oli üks onu, kellele see üldse ei meeldinud ja kõik said sellest aru.

Üle pika aja ei otsitudki mind lennujaamas läbi. Juustud ja praetud maisiterad jäid ka alles. Kõrval boksis jäi tädi oma jogurtivarudest küll ilma.

See oli minu esimene selline reisi, kus ei ole tuttavaid inimesi ees (nüüd on!) ja pole tehtud ka plaane ette – kuhu minna ja mida näha. Tore oli, aga kujutan ette, et mulle sobivad programmirikkad kultuurireisipaketid rohkem. Vaatame mida uus aasta toob!