Eesti-London-Cardiff-London-Eesti september 2015

Inglismaaga on mul väikesed seiklused juba reisiraamatus kirjas, kui paar aastat tagasi Birminghamis olin ja sinna „lõksu” jäin. Aga Londonit ma lennujaamast väljas poolt näinud ei ole.  Kui kevadel head piletipakkumised müüki tulid, siis ei mõelnud ma pikalt. Reis saaks olema küll lühike, aga tore oleks  britikultuuris reaalselt surfata ning oma heade tuttavatega mõnusalt teises riigis aega veeta. Lennupiletid said ostetud Tallinn-Gatwick (London)–Tallinn, aga teise päeva õhtupoolikuks olid mul ostetud ka bussipiletid Cardiffi (Wales), kus plaanisin polteist päeva sõbrannaga aega veeta.

Juba esimesel õhtul/varahommikul lennule kiirustades õppisin midgai uut. Olin online check in’i AirBalticul tegemata jätnud- teadlikult. Mõtlesin, et kui hommikul 5 aegu lennujaama jõuan, siis saab seal leti taga tädi juures teha. Tädi ootas küll, aga tuli välja, et check in’i AirBalticuga käsitsi enam ei saagi – ainult online’l. Võtsin kähku oma „nutika” taskust välja ning jõudsin tädi juhendamisel protsessiga peaaegu et lõpuni ja siis tuli teade, et check in’i pole võimalik enam teha, sest lennuni on jäänud tund. Nice! Väike mark ja paanika alge! Aga siis tädil lubas arvutis väikse tsiki-briki ikkagi teha ja sain on check in’i kätte ja võisin edasi liikuda.

1.PÄEV

Mul oldi kenasti lennujaamas vastas, kust edasi liikusime rongide juurde ning u tunnine sõit Londoni kesklinna võis alata. Vaatamata 1,5 tunnisele ööunele , mis mul eelnevalt oli, möödus sõit kiirelt ja põnevalt. Väljusime ühel sillal Thamesi jõe kohal. Olin nutikalt kaasa reisinud vaid väikese seljakotiga nii, et ekskursioon Londoni kesklinnas võis alata.

Jalutasime peamistel tänavatel ning mõlemal pool jõe kallast. Sai turistina ära nähtud ja jäädvustatud sellised kuulsad ehitised nagu London Bridge, Tower Bridge (neid sildu üle Thamesi oli nii palju, et läks lugemine segamini), üks uhke loss, Shakespear’i teatrimaja, mis oli kuskilt linna äärest sinna jõe äärde toodud, sest peamine elu pulbitseski neil kallastel. Mulle meeldis, et oli palju väga erineva arhitektuuriga hooned, mis mängisid kontrastidega. Eelmisel reisil olid hooned kõik peamiselt bütsantsi stiilis. Neil tänavatel tekkis vahel tunne, et jalutan ringi kas Bridget Jones’i või Sherlock Holmes’i filmis. Muidugi leidus veel Londonis hulgaliselt suuri ja uhked kirikud (peamiselt anglikaani kirikud). Suure osa ajast siiski veetsime jõe kaldal, kus rahvamass liikus. Naljakas oli see, et päris inglise keelt kuulsin ma vähe (suur osa sisserännanud inimesi). Tänavamuusikud ja teised esinejad olid tasemel! „Hasart”mängurid lasid sul arvata millise topsi all on münt. 

Telefoni putkad olid punasemad kui inglise keele raamastus (I love English-õpik) – nüüd need on peamiselt kohtadeks, kus saad  wifi’t kasutada. Ning muidugi tuli nende ja Big Ben’i ning double decker bussiga pilt teha.

Liikusime edasi parkidesse. Mulle meeldib Londoni pargikultuur väga! Neid on palju ja kenasti hooldatud! Üle üldse on linn ka väga puhas(üks vahemärkus - Londoni tänavad on puhtad, kuna kui keegi näeb, et sa prügi maha jätad, siis saad trahvi, aga samas linnas nii naljalt prügikaste ei leia - kardetakse vist, et sinna võib keegi väikese pommi poetada). Üks oli näiteks James Park, selle ristiksin ma ümber lindude ja oravate pargiks: vabalt igal pool ning inimesi ei karda. Ja inimesi on parkides palju: üksinda, peredega. Peetakse piknikke, mängitakse lastega, tehakse trenni või siis lihtsalt istutakse lahtikäidavatel piknikutoolidel loetakse raamatuid või tehakse paus töö juurest. On olemas selline tore lehekülg nagu meetup.com, kus võõrad inimesed saavad pakkuda välja, et daw, kohtume selles pargis sellel kelleajal ja mängime jalkat, frisbee’d vms. Äge ju!

Toidu koha pealt jäi mulje, et süüakse võileibu hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Poes on terve sein neid valikuid täis. Londoni poodides on muidu selline mõnus pakkumine nagu „meal deal” , mis maksab 3 naela ja selle sisse kuulub võileib(sai siiski) või pasta, krõpuspakk või lõigutud puuviljad ja mingi jook. Päris hea ju tegelikult. Sai paar korda ostetud ning ka kohalike moodi pargis einestatud.

Ja lõpuks jõudsimegi kuulsa Buckingham palace’i juurde, mis paljudest filmidest ja kontsertivideodest tuttav. Muidugi väravad olid kinni ja nende lahedate valuritega pilti ei saanud. Aga vägeva tunde tekitas see koht küll.

Ja siis hakkasimegi juba ööbimispaiga poole suunduma. Selleks ajaks olin juba enam vähem a selle teist pidi liiklusega harjunud. Tee peal nägime veel võidukaart ja erinevaid monumente. Üks oli näiteks kahuritega, mis olid millegi pärast Prantsusmaa poole suunatud. Linnatranspordi pärast ma pisaraid seekord valama ei pidanud (eelmine kord peaaegu nutsin kui kalleid pileteid ostma pidin)  Minu võõrustajal oli mulle anda elektrooniline bussikaart. Jõhker, kui palju peab ikka transpordile oma aega suures linnas arvestama. Kuid tunni pärast olimegi jõudnud sellesse rajooni, kus end välja puhata sain. Äge rajoon! Äge maja! Jälle nagu filmist. Koos saime tähistada ühe võõrustaja eelmise päeva sünnipäeva väga maitsma kodutehtud piruka ja tordiga. Ise olin külakostiks toonud tellitud pilvekese ja kasekese komme.

2.PÄEV
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga sain lausa 12 tundi ära magatud, ehk siis olin täielikult välljapuhanud ning valmis uueks päevaks. Kuna peamised uhked kohad olid nähtud, siis alustasime tuntud poodide külastamisega, et lihtsalt nö hinna võrdlusi teha ja tegelikult olin eelmisel päeval oma tennised auklikuks käinud ning tuli uued jalanõud leida. Primark’ist 10 naelaga sain päris korralikud. Külastasime ka väga lahedat turgu- Camden Market. Ei oskagi siin kohal eriti millegagi võrrelda. Võiks öelda, et omamoodi hipsterite paradiis. Seal sees olles, nendes käikudes liikudes, ei tundunud seal olevat ei otsa ega äärt. Kindlasti võiks see kuuluda ka Sinu „must see in London” listi. Kui ma õigesti aru sain, siis see turg on püsti pandnud vanadesse hobuste tallidesse. Hobused tunduvad olevat üldse väga au sees loomad Londonis. Nende kujusid on palju, isegi muuseumid on ja valgusfooridel on ka hobuse kujutised. Kui me tagasi kuningliku palee juurde läksime, siis nägime seal kuninglikke korravalvureid hobustel, kes tulid siis tänavatele patrullima. Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et millegi kahtlase asja sisse ei astu, mis teine kord hobustel järgneb. Palee juures toimus mingi liikumine ja olgugi, et mul prille peas ei olnud, olen ma päris kindel, et nägin prints Harry’t. Siis jalutasime veel parkides. Lõbustuspargi ja loomaaia kõrval olev park oli nii kõrge, et sealt avanes vinge vaade linnale. Sai ära nähtud ka kuulus Piccadilly Circus ja jalutatud veel shoplejate peatänaval – Oxford street’l. Ning Londoni tripi „päeva naelaks” osutus see, et endale teadmata osalesime meeleavaldusel. Nägime küll varem rahvamasse liikumas ja korravalvureid-politseinike valvamas (ps! Sain jälle ühe pildi politseinikuga kogusse juurde.) Plaanisime veel kord külastada parlamendi hoonet ja Big Ben’i, kuid sinna ei saanudki kuidagi teisiti kui sellele massile järgnedes. Ja järsku olimegi rongkäigus sees, kus osales ligi tuhat inimest ma pakun. Loomulikult oli see seotud aktuaalse pagulusteemaga. Meie siis nii öelda pooldasime seda ja protestisime mingite seaduste vastu. Kauaks me sinna ei jäänud. Tuli veel kiire lõuna teha ja bussijaam üles leida.

Seistes bussijaamas arvatavas õiges järjekorras oma välja prinditud piletiga, sai nägemist öeldud oma Londoni võõrustajale. Olin valmis oma 4,5 tunniseks bussisõiduks Wales’i. Pileti olin ostunud soodsalt bussifirmalt – MegaBus (minu mäletamist mööda pilet maksis alla 10 naela, teistelt firmadelt naljalt alla 45 naela ei saanud). Bussijaam ise oli suhteliselt väike, nii et bussid pidid üksteise taga seisma. Ning selle pärast ma oma bussi varem ei näinudki, kui paar minutit enne väljumise aega. Aga oh üllatust – tegu ei olnud minu bussifirmaga- teine buss mis samasse linna suundus. Suhteliselt paanikas hakkasin jooksma selles suunas, kuhu see bussijuht mind juhatas. Siis tundud küll terminal päris pikk olevat ja teed läksid veel kaheks ka. Püüdsin veel juhatust saada mõnelt töötajalt. Ja täpselt väljumise ajaks olin jõudnud sellesse väravasse, kust pidi väljuma minu buss. Rahvas oli seal seismas ning ootamas ning ma kuulsin isegi eesti keelt räägitavalt, kuid kuna ma polnud kindel, kas minu buss oli juba läinud, siis ei hakkanud ma nendega sotsialiseeruma vaid püüdsin taas kord mingit infot mõnelt töötajalt saada. Ma pean taaskord ütlema, et olen ikka hoitud Kõrgema Väe poolt, sest isegi bussijuhid ei teadnud põhjust, miks bussi väljumisaega 10 minutit edasi lükati. Uh! Oli bussis ja asusin teele. Mõtlesin, mis ma oleks edasi teinud, kui bussist maha oleks jäänud... telefoni numbreid mul ei olnud ei Londoni kontakti ega Cardiff’i oma, sest kogu suhtlus oli ainult facebooki baasil. Muidugi oleks Wifi leidmisel saanud kenasti kontakteeruda, aga õppimiskoht oli see kindlasti! Mulle lihtsalt meeldib oma reisidel väheke närvikõdi lisada.

 

Buss oli väga mugav ja ruumi oli palju, isegi wifi vahe peal töötas, kuigi seda välja reklaamitud ei olnud. Cardiff’s pidi buss peatuma kahes kohas: ülikooli peatus ja üks veel. Olin oma sõbrannale öelnud, et buss peaks jõudma 21.20 ning ta lubas mind  peatuses oodata. Kui mikrofonis ülikooli peatus mainiti u 20.40 aegu olin üllatunud, kuid ei lasknud end eriti häirida. Ja kohe tuli ka teine peatus, kus siis buss pikemalt seisma jäi. Mõtlesin, et kell ei ole ometi nii palju, et juba õiges peatuses olen ja millegi pärast kujuasin ette suurt bussijaama.  Oli küll väga pime, aga sain aru, et olime lihtsalt ühel tänava otsal. Mõtlesin igaks juhuks enne kui buss uuesti sõitma hakkab bussijuhilt üle küsida näidates veel kord oma piletit. Ja muidugi oli see õige peatus. Nii natuke jäi puudu sellest, et ma kuhugi mujale edasi oleks põrutanud. Muidugi tundis bussijuht muret mind nii sinna bussipeatusesse jätta, kuna kedagi mul vastas ei olnud, kuid mul oli kindel tunne. Ja siin kohal tahaks ära märkida, et kõik need riigid-linnad, kus mul on õnnestunud ära käia – kõige siiramad ja sõbralikumad inimesed elavad Wales’. Ja seda ma ei ütle ainult selle bussijuhi pärast (ta tundus olevat ka waleslane aksendi järgi), vaid ka teiste kogemuste põhjal, mis selle vähese aja jooksul mulle seal osaks sai. Buss  lahkus ning ma olin seal u 10 minutit üksi. Liiklus oli hõre. Mingid valgustused olid, seega ei pidanud midagi kartma. Hakkasin jälle plaan B’d vaikselt välja mõtlema. Lähedal paistis näiteks üks hotell. Aga sinnani ma ei jõudnud, sest sõbranna jõudis ikkagi õigel ajal oma „tõllaga” kohale ning sõidutas mind oma koju, mis asus linna ääres kenade kodude piirkonnas. Mõnusalt sai õhtu mööda saadetud teetassi kõrval muljetamas ja järgmise päeva plaane koostades.

3.PÄEV
Hommikul selgus, et olin ööbinud päris mere lähedal. Ilm oli küll natuke vesine ja tuuline, aga kohustuslikud pildid said kalda ääres tehtud. Siis külastasime seal lähedal ühte kena parki, mis rohkem meenutas neid USAs olevaid parke, kui neid, mis Londonis. Seal oli kena järv ja selle ümber laudtee. Järves, luikede vahel askeldasid tuukrid. 

Sõitsime natuke ringi ja siis järgmine peatus oli Cardiff Bay, kus, nagu ma aru sain, käibki kõige rohkem inimesi ja seal on suured üritused. Saime tasuta külastaud Pierhead Building’t kus sai natuke Wales’i ajalooga tutvuda. Ma ei tea miks ma olin arvanud, et Wales’i keel on lihtsalt üks naljaka aksendiga inglise keel. Ei! See ongi täitsa omaette keel, mida lugeda ja veel vähem hääldada on päris keeruline.  Seda siiski räägitakse vähem kui inglise keelt. Igatahes, sai mööda kallast kõnnitud, nähtud valget norra puukirikut ja suurt WalesMillennium Centre, kus siis leiavad aset suured konverentsid, erinevad üleastumised jne.

Edasi liikusime juba Llandaffi, kus oli uhke vana katedral, mida külastasime. Piirkond tundus natuke keltlik. Väga äge! Siis tegime lõunapausi ja püüdsime tervislikult toituda ühes kohvikus. Mõni tervislikumalt, kui teine Ps! Roheline sambla-chai ei maitse sama põnevalt, kui kõlab! Edasi liikusime ringi Cardiffi kesklinnas. Tegu on taas kord ühe ülikooli linnaga. Vaatasime üle õppehooned, uhke linnavalitsuse hoone, piilusime sisse ka Cardiffi lossiväravatest, mille lähedal oli ka põnev müür, mille peale olid teatud vahemaade kaupa asetatud erinevate loomade-lindude kujusid (Animal Wall, Bute Park). Pargid olid vaatamata sügiskuule kenasti hooldatud ja lilli täis. Tänavad ja hooned olid väga erinevad Londoni stiilist. Mulle tundus, et peamiselt olid hooned seal Viktoriaanlikust ajastust. Ilust! Meenutas Belvidere linna Illinoisis.

Õhtu poole sain näha/kuulda, mida kohalik kristlik kogukond seal linnas teinud on (riideabi, finantsabi, toiduabi jne) . Vineyard Church kohtub pühapäeviti ühes teatrisaalis meenutavad ruumis. Kogudus koosneb peamiselt üliõpilastest – väga toredad ja elavad inimesed. Ja neil on nii palju põnevaid üritusi oma kogukonnale.

Ja lõpuks oligi päev nii kaugel, et tuli tagasi koju sõita, et mõni tunnike enne bussi öist väljumist (u kell 3) magada jõuaks. Minu võõrustaja sõidutaski mind kenasti bussijaama (seekord kuskil pargis). Ja u 5 tunnine sõit lennujaama võis alata. Seekord oli tegu National Express bussiga, mis viib läbi suurlinnade lennujaamadesse. Londonil oli neid mitu. Ja Gatwicki lennujaamal on ka kaks erinevat terminali (lõuna ja põhja)- seega pidin end hommikutundidel korralikult teadvusel hoidma, et mitte taas kord „põnevust” külvata, olgugi, et olin nüüdseks juba oma eesti kontaktide telefoninumbrid muretsenud. Seekord oli buss oma ajakavast tublisti maas, kuid mul õnneks aega oli.

Selline minu kiire Eesti-London-Cardiff-London-Eesti külastus oligi. Tore, kui „igas sadamas mõni eestlane ees ootamas on”.Olen tänulik selle võimaluse eest! Aitäh minu võõrustajatele! Järgmiste kohtumisteni!