Merlin ja kauaoodatud Kanada märts 2014

 Minu saabumisest lumerohkest Kanadast on juba peaaegu 4 nädalat möödas. Viimane aeg kirja panna oma reisimuljed enne kui need lahtuvad ning säilivad vaid piltide baasil.

Ootasin seda võimalust peaaegu 9 aastat! Sest nii palju aastaid tagasi sain Tartus tuttavaks ühe laheda pundiga Kanadast, kes on minu elus alates esimesest kohtumisest suurt rolli mänginud. Olen neid väga tahtnud külastada ning kui netis 400 EURost edasi-tagasi pileti hinda nägin ei hakanud ma pikemalt kaalutlema: järgmine hetk lihtsalt kirjutasin Chelsey'le, et kontrollida kas nad märtsis kodus ja põhimõtteliselt õhtuks olid piletid olemas.

Niisiis tuli vastu pidada viimane öövahetus, järgneval päeval draamaringis koolis käia ja siis ühe hea inimesega Tallinnasse sõita, et seal siis ärevusest unetu öö mööda saata ning varahommikul lennukile minna. Väike tähelepanek: nii palju kui ma olen erinevates lennujaamades istunud, siis Tallinna oma tundub üks toredamaid - iga nurgake isemoodi, huvitavad innovatiivsed lähenemised, isegi wc :P Leidsin end isegi mõtlemas, et tahaks kohtuda nende ideede autoritega...

Ees ootas mind 4-tunnine peatus Amsterdamis. Oi, kuidas ma tahaks sinna minna lillefestivali aegu ja lihtsalt linna näha. Need reklaamid ja turistidele mõeldud kaubad suurendasid seda soovi veelgi. Ehk kunagi... aga igatahes ehtsat Hollandi juustu sain selle aja sees seal proovitud ja juustufännina võin öelda, et see oli täitsa tibens-tobens, mis siis et maitse alles hiljem kohale jõudis.

1.päev

Pole kunagi varem nii kaua lennukiga korraga lennanud - 9 tundi. See oli meeldiv. Mul oli hea koht, vaatasin kõik krimkad krimikanalilt läbi ja nutvaid lapsi läheduses ei olnud. Süüa sai 2 x kolmekäigulist einet + 2 korda snäkk enne seda. Hea teenidus, kõik oli super, kiidan KLM lennufirmat.

Kui lennuk maanduma hakkas, tundsin kuidas süda ärevusest kõvasti peksma hakkas. Kardsin, et seda on isegi näha. Pole varem nii tundnud. Lõpuks olen ma Kanadas, Calgarys! Kui kapten teavitas, et oleme maandunud ja ilm on ilus ning päiksepaisteline -26kraadiga, käis järsku üle lennuke inimeste poolne üllatust väljendav hääl, mille peale kõik kohe naerma hakkasid. Hollandist lahkusime +6 kraadise temperatuuriga. Aga need miinuskraadid Eesti mõistes ei ole samaväärsed. Karget õhku tunnetades ütleksin maksimaalselt -10. Kuid sinna ma nii pea ei jõudnud. Pidin ootama passikontrolli järjekorras kuskil pooltunnikest kust siis edasi saadeti immigratsiooniametisse, kus sama kaua tuli oodata. Hea, et aadressid üles kirjutasin, aga kuna telefoni numbrit ei olnud siis kontrolliti minu kohta andmeid nii, et kutsuti avalikult Chelsey ja Peter, kes mind ootasid, infolauda ja uuriti telefoni teel et ega ma petis pole ning siis lasti mind tulema. Ja siis ma lõpuks nägingi neid koos lastega. Kõige vanem oli neljane, kui viimati nägin teda, nüüd siis juba seitsmene ning kolmandat, kõige nooremat, ei olnudki ma veel kohanud. Emotsioone siinkohal kirjeldada ei oska.

Esimese peatusena läksime kohe Calgay Tower'sse - kuskil üle 500 korruse kõrgusele, kus avanes vaade kesklinnale ning sai ka natuke kõrgusekartust treenitud läbipaistva klaasistpõrandaga. Siis läksime koju, pakkisin asjad lahti ja siis järsku üllatas mind Bethany oma külaskäiguga. Sõime koos õhtusööki ning läksime neljakesi Starbucks'i, kus Bethany töötab, võtsime kuumad joogid ning sõitsime vaatama hokimängu, mis osutus minu päris esimeseks. Vaatamata hilisele kellaajale ja minu peaaegu 2 ööpäeva magamatusele suutsin mängu sisse elada ning Peter'le pöialt hoida.. Oleks tahtnud vastasmeeskonna nr 10 lihtsalt ise tuupi anda:P  Pärast mängu kuulsime kuidas vastasmeeskonna liikmed mind, Chelsey't ja Bethanyt "Puck Bunnideks" nimetasid. Hiljem sain teada, et see hüüdnimi ei ole midagi ilusat. Kuid ma ei võtnud seda südamesse.

2.päev

Aasta alguses rajasid Peter ja veel mõned uue koguduse, mis käib koos pühapäeviti suures kinomajas. Läksimegi järgmine hommik paar tundi varem kohale, et seda korda seada. Mulle meeldis näha usinaid ja töökaid inimesi pühapäeva hommikul vara. Kõigil olid oma ülesanded olemas. Aitasin minagi siis bändi asju üles panna ja ruume sättida. Mõnus popcorni lõhn oli igal pool. Korraldusmeeskond tegi hea töö. Shoko-kohvi maitses hästi ja inimesed olid väga toredad ning tulid minuga ka kohe rääkima, kui Peter oli mind kõigi ees tutvustanud. Sain aru, et päris paljud siiski ei tea kus Eesti asuda võib, sest naabreid nimetades olid nad igatahes üllatunud.

Lõuna sai mööda saadetud Wendys abiga ning siis sõitsime shopinguduurile ja esimene peatus oli üks suurimaid ja omapärasemaid jahipoode mis ma iial näinud olen - Bass Pro Shop. Igasugused loomad ja muud huvitavad tervitasid iga nurga peal. Pärast seda külastasin vähemat kolme suurt hokipoodi, kus siis ühest ostsin ka tellitud suveniiri kaasa. Nagu päriselt, Alabamas olles arvasin, et need inimesed liialdavad Ameerika jalgpalli fännamisega, siis nüüd Kanadas olles, ma leian, et nemad võtavad oma spordiala veelgi tõsisemalt.

3.päev

Kolmanda päeva hommikul lendasin Reginasse Andreale külla. Kui ta kuulis, et ma Calgarysse tulen plaanis ta algul ise 7-8 tunnist autosõitu, kuid siis leidis, et mind soovivad ka teised näha ning nii orgunniski ta mulle lennupiletid. Sinna jõudes ootas mind lennujaamas tervituskommitee, kes mind pisaratega vastu võtsid: Andrea eesotsas koos Vika, tema abikaasa ja Alexiga. Regina! Küll seal oli palju lund ja päikest. Valus oli ilma päikseprillideta - harjumatu kogemus minu jaoks talvel.  Paar päeva tagasi oli seal -50, kui mina sinna jõudsin siis kuskil -18. Esimene peatus oli meil traditsiooniline hommiku- ja lõunasöögikoht Cora. Taldrikud on vitamiinidest pungil! Kuna see oli minu esimene kord seal, siis mulle kingiti logoga kruus. Järgmisena käisime kohe seal lähedal olevas beebiriiete poes, kus on lahedate tekstidega riideid, et saaksin oma tädiks olemist kuidagi ka välismaal praktiseerida. Edasi, võtsime sihikule leida mõni Kanada politseinik, kuna mul selline traditsioon, et teen välismaal korravalvuritega pilte. Kahjuks ühtegi ei leidnud. No tegelikult ühe leidsime, aga see tegeles sodiks sõidetud autoga. Soov oli siiski leida see ehtne ja ainulaadne kuninglikult punases korravalvur, käisime isegi nende koolis, aga kedagi kostüümis ei näinud. Sain ainult loomadega pilti teha, kes olid vastavalt riietatud. Siis mina, kui "kõige suurem" poliitika fänn läksime tähtsat maja vaatama, kus lisaks väga naljaka huumoriga giidile saime minna saali ja jälgida rõdult kuidas tõelised poliitikud tööd teevad. Mul vajus karp lahti ja võtsin kohe otsuse vastu, et hakkan ka poliitikuks.  Üks onu, kes kuulus väiksemasse seltskonda (neist kõik Ukrainale mõeldes väiksed lipsukesed rinda pannud), rääkis midagi põllumajandusest ja see teine suurem seltskond, kes lisaks spiikerile kuulama pidid jalutasid ruumis oma kohvitassidega ringi, rääkisid omavahel juttu.. mõni mängis oma arvutis mullimängu, mõned vaatasid lihtsalt autosid netist... See oleks imelihtne rahateenimisvõimalus! Võtaksin käsitöö kaasa ja lihtsalt istuks päevad läbi seal. Mulle soovitati sellest väike arvamusnupuke kohalikku lehte kirjutada. Kaalusin seda. Andrea teab toimetajat, kes selle sisse paneks. Üldse, Andrea teab seal vist kõiki. Kuhu iganes me ei läinud jälle tervitati teda (nagu ka üks poliitik väiksemast seltkonnast, kes teda rõdult märkas). Ja mina mõtlesin, et Tartu on väike linn... Õhtul ootasime, siis inimesi Andrea juurde, et eestipärast talupoja toitu süüa:) Nii tore oli näha juba tuttavaid näokesi ja öelda ka "Tere" Cornishite kõhubeebile. Väike lumetorm oli õhtu poole olnud, aga nemad sõitsid ikkagi tunnike selles, et jõuda Reginasse, et mind näha ja mulle Life Savereid tuua:) Ja kuna plaan oli järgmisel päeval spasse minna, siis läksime veel üheksa aegu Vikaga Wallmarti mulle trixi ostma. 16 dollarit läks (10 EUR) - minu arust hea diil. Jälgisime õhtul veel curlingu otsustavaid mänge telkust ning mulle õpetati reegleid Kanada  nr.2 spordiala kohta niikaua kuni ma enam üldse ingliskeeles rääkida ei suutnud. Pakun, et midagi rohkemat juba kui üleväsimus. Lihtsalt kõik oli juba nii naljakas... Võin teinekord olla väga naljakas, aga see oli juba imelik. Aga olin lihtsalt otsustanud varem, et ma ei taha oma natukest aega Kanadas magamisele raisata. Aga siiski tuli päev lõpetatuks lugeda

.

4.päev

Neljas päev. Ma ei tea kas see on nüüd traditsiooniline hommikusöök, aga minu jaoks natuke ekstreemne: röstsai, mille peal on moos ja lõhe või siis lõhe koos juustu ja peanutbutteriga..huvitav oli.  Võtsime suuna Põdra Lõuga. Kandas kasutatakse palju indiaanlaste poolt pandud koha nimesid.Moose Jaw on väike linnake umbes 40 min kaugusel. Regina loodus on Calgary omas erinev. Enamus puud on inimeste istutatud ja muidu on maapind tühi ja lame. Kui suurel maanteel sõita, siis võid ilusa ilmaga kilomeetrite kaugusele näha. Ja ometi oskavad põdrad end sellisel maastikul peita?! Igatahes, selles väikeses linnakeses käisime spa's kus oli vannisoe vesi ja bassein ulatus ka ruumidest välja (6ndal korrusel  katusel). Mind vaadati naljakalt kui väljas mahasadanud lumega end kokku tegin ning tagasi basseini naasesin. Käisime ka auru-"saunas" (max 45kraadi), käisime iiri pubis lõunatamas ning vanalinnas, mis mulle väga Belvidere'i meenutas. Nägin kuidas tehti omapärase maitsega fudge't Lõhnad olid tapvalt head. Teel koju tutvustas Andrea mind Tim Hortons'ga - Kanada kohviketiga, mille üle nad väga uhked on. Neil oli mingi kampaania ka, et kui kohvi olid ära joonud siis sai piiluda, kas oled võitnud raha, auto või muud nänni. Mina oma esimese topsiga võitsin uue topsi kohvi, mille sain lennujaamas teel Eestisse ära juua. Tagasi Reginasse jõudes korjasime Andrea roomied erinevatest koolidest peale ning valmistusime Eesti õhtuks. Minu jaoks oli hämmastav näha tänava peal hüppavaid tava koduküüliku suuruseid valgeid jäneseid, kes lumes märkamatuks oskasid jääda. Rockfordis oli pisikesi jänkukesi suvel igal pool ja koopaoravaid. Aga need olid sellised, mida jõuluks ahju pannakse. Enivei.
Nägin Let's Start Talking'u (Young Friends) ruumid ära. Nüüd tean kus äksjon käib:) -Selle aasta suvel on taas oodata nende külaskäiku Tartusse. Ja siis tuligi juba valmistuda õhtuks. Andrea küpsetas pannkooke ja mina vaatasin üle oma esitluse eesti kohta. Õhtu läks lõbusalt - kuskil 30+ inimest tuli, kellest jällegi palju tuttavaid nägusid, oli ka mitmeid teistest riikidest inimesi seal. Õhtu möödus nalja ja naeruga, eriti just rahvatanstu tantsides ning siis juba kihutasingi tagasi lennujaama, et kella kümneks (tunniajane vahe)uuesti Calgarysse jõuda. Lennukil läks lendutõusmisega kaua aega ja kui ta ükskord maandus, siis mitte õige koha peal: pidin päris pika tee jalgsi läbima ja siis avastasin ka veel et jõudsime hoopis teisele poole lennujaama. Muidugi nett telefonis streikis ja ma ei saanud Chelsey't kätte.. ja ta ei osanud mind otsida. Aga õnneks juhtusime üksteist märkama 20-minuti pärast.

5.päev

Selle kirjeldamiseks, ei jätku sõnu minu sõnavaras. Alustasime sõitu kuskil üheksa aegu hommikul. Sihtkohaks: Banff. Ilm oli ilus ning seltskond autos väga nauditav. Hämmastas, et olgugi, et lumi oli maas, olid lehmad karjamaadel. Tuleb välja, et nad on seda aasta läbi. Jaiks! Tunnen neile piimatootjatele kaasa. Sain veel teada, et näiteks Alberta on üks väheseid kohti maailmas, kus veel metsikuid hobuseid leidub. Kahjuks ühtegi ei näinud. Huvitav tähelepanek oli ka see, et Calgarys mõõdetakse sõidukite kiirust kopteri pealt, mida juhtusin ka ise nägema. Aga igatahes peagi hakkas kaugusest paistma midagi, mille nähes ma lihtsalt alati värisen. Mäed. Ja järjest suuremaks ja tihedamaks nad muutusid. Pidin endale korduvalt meelde tuletama, et ma ei maga ning see ei ole unenägu. Ma pole mõõtudes kindel, aga mulle tundus, et see on ikka vägevam kui Smoky Mountains, kus ma 2008 sain käia. Jõudsime siis ühte majakesse, kust sai gondliga tippu sõita. Taaskord uus kogemus. Avastasin, et mu kõrgusekartus on vähenenud(seda ühe teise kartuse arvelt). Kui me juba lõpuks üles olime jõudnud, siis oli vaikselt pilve läinud ning lumesadu oli oodata. Aga olgugi, et vaade ei olnud 100% puhas, siis vägevust ja imetlus see pakkus ikkagi. Mängisime lastega lumesõda ja tegime lumeingleid. Alla tagasi jõudes oli lumesadu nii tugev, et piiras nägemist. Aga lihtsalt nii ilus, kerge ja kohev. Tegime sealsele väikelinnale tiiru peale, nägime lossist hotelli, väga soodsaid suveniiripoode ning peatusime MisStake's lõunasöögiks. Ning siis alustasimegi teekonda tagasi Calgarysse. Õhtul käisime koguduse hoones, kus Peter ja Chelesey varem käisid. Tol õhtupoolikul sai seal üks inimene ristitud ning pärast seda leidis seal aset meeldiv oleng, kus sai uusi tutvusi sobitatud. Bethany sõidutas mind koju tagasi ning jõudsime sinna natuke enne üheksat õhtul. Siis nägin lõpuks ka Stefani't keda pole aastaid näinud. Ta oli just tagasi jõudnud LA oscari gaala reisilt, mille ta võitis.Tema on ka see õnnelik, kes see suvi kuskil Banff's abiellub. Igatahes tuli ta külla kotitäie erinevate teesortidega ning õhtu jätkus tüdrukute seltskonnas väga head teed juues. Kahju, et Kaidi ei saanud tulla. Ja ma ei näinudki oma külaskäigu ajal teda ega tema "väikest" kõhukest.

6.päev.  

Hommik möödus pakkides. Siis ühine hommikusöök ning seejärel viisime Eva kooli. Edasi tiirutasime linna peal ringi ja tegime erinevaid peatusi. Lõpuks sain ka süüa Kanadale iseloomuliku toitu "Putin't". Kui sellest esimest korda kuulsin, siis arvasin, et nad on presidendi nime toidule pannud. Aga nüüd mõtlen, et president sai ise hoopis siit omale nime..Enivei. See lihtne toit mulle meeldis. A inimene siiani mitte. Siis sõitsime lennujaama ning ees ootas raske lahkumine. Väravas oodates sain Tim Horton'i mõnusat kohvimiksi juua ja meenutada neid toredaid päevi ja inimesi. Muidugi mõttetes nagu ma olin, ei mäletanud ja kontrollida kohvitopsi võiduvõimalusi - võimalik, et võitsin auto. Aga, noh, prügikasti selle topsi järele kätt sirutama ei hakanud. Sõit tundus pikem, kuna teleprogramm oli sama. Ja olgugi, et proovisin tukastada, siis sellega siiski hakkama ei saanud. Amsterdamis oli mul vaid 60 min (loe: 45 min), et jõuda ühest lennujaama tiivast teise, läbides kontrolli, kus isegi püksirihma pidin loovutama pärast pikalt järjekorras seistes. Sealsed töömehed nägid mu passi ja hakkasid kaasa ergutama kui kiirelt läbida proovisin ja uuesti asju kokku korjama hakkasin, hüüdes "Go!Go!Go! Estonia, You Go!Go!Go, Girl!" Ja siis ma tormasin. Naljakas oli näha vahepostidel teated "Sa jõuad väravasse "E" 15 minuti pärast.. 10 minuti pärast". Jõudsin sinna viimasena ning siis meid viidi ühise bussiga lennuki peale. Tallinnase saabudes avastasin, et minu pagas kahjuks polnud sama kiire ning pidin koju sõitma ilma selleta. Õnneks toimetati see minuni juba järgmisel päeval kui tööl olin.

Mida kokkuvõttes öelda selle kiire reisi kohta? - Tänulik selle võimaluse eest! Ja see tuli täpselt õigel ajal. 

Ja veel peaks lisama, et mind on korduvalt sinna elama ja tööle kutsutud. Ja kui enne lihtsalt raputasin pead, siis nüüd see soe "kodumaa" tunne paneb mind selle peale ehk pikemalt mõtlema.
Kuid siiski mitte veel niipea... :)

(PS! pildikogu ootab täiendamist)