Nii palju asju on ümber ringi toimumas..
- Aga samas ei toimu midagi.
Nii palju saaks nautida seda mis ellu antud..
- Aga samas ei saa midagi.

Tunne on viimasel ajal kui tühjal veepudelil, mis päikese käes särab ja vaevaga niiskuspisaraid sees hoiab.
Kaitsmised tehtud. Nüüd jäänud Grand Finale - lõpueksam. Millegi pärast ei suuda ma üldse viimasel ajal teadmisi vastu võtta ja "seivida". Motivatsioon on ka all. Aega on vähe ja olukord hakkab tunduma juba lootusetu.. Stressi sümptomid kimbutavad (pole nagu päriselt varem neid olnud). Lasen muremeelel enda elu valitseda...ja see vari takistab mind hetkel kõiges, mida teen.
Aga õnneks öeldakse, et pärast "vihmasadu" tuleb alati "päike" välja! Jääme lootma!