Eesti-London-Cardiff-London-Eesti september 2015

Inglismaaga on mul väikesed seiklused juba reisiraamatus kirjas, kui paar aastat tagasi Birminghamis olin ja sinna „lõksu” jäin. Aga Londonit ma lennujaamast väljas poolt näinud ei ole.  Kui kevadel head piletipakkumised müüki tulid, siis ei mõelnud ma pikalt. Reis saaks olema küll lühike, aga tore oleks  britikultuuris reaalselt surfata ning oma heade tuttavatega mõnusalt teises riigis aega veeta. Lennupiletid said ostetud Tallinn-Gatwick (London)–Tallinn, aga teise päeva õhtupoolikuks olid mul ostetud ka bussipiletid Cardiffi (Wales), kus plaanisin polteist päeva sõbrannaga aega veeta.

Juba esimesel õhtul/varahommikul lennule kiirustades õppisin midgai uut. Olin online check in’i AirBalticul tegemata jätnud- teadlikult. Mõtlesin, et kui hommikul 5 aegu lennujaama jõuan, siis saab seal leti taga tädi juures teha. Tädi ootas küll, aga tuli välja, et check in’i AirBalticuga käsitsi enam ei saagi – ainult online’l. Võtsin kähku oma „nutika” taskust välja ning jõudsin tädi juhendamisel protsessiga peaaegu et lõpuni ja siis tuli teade, et check in’i pole võimalik enam teha, sest lennuni on jäänud tund. Nice! Väike mark ja paanika alge! Aga siis tädil lubas arvutis väikse tsiki-briki ikkagi teha ja sain on check in’i kätte ja võisin edasi liikuda.

1.PÄEV

Mul oldi kenasti lennujaamas vastas, kust edasi liikusime rongide juurde ning u tunnine sõit Londoni kesklinna võis alata. Vaatamata 1,5 tunnisele ööunele , mis mul eelnevalt oli, möödus sõit kiirelt ja põnevalt. Väljusime ühel sillal Thamesi jõe kohal. Olin nutikalt kaasa reisinud vaid väikese seljakotiga nii, et ekskursioon Londoni kesklinnas võis alata.

Jalutasime peamistel tänavatel ning mõlemal pool jõe kallast. Sai turistina ära nähtud ja jäädvustatud sellised kuulsad ehitised nagu London Bridge, Tower Bridge (neid sildu üle Thamesi oli nii palju, et läks lugemine segamini), üks uhke loss, Shakespear’i teatrimaja, mis oli kuskilt linna äärest sinna jõe äärde toodud, sest peamine elu pulbitseski neil kallastel. Mulle meeldis, et oli palju väga erineva arhitektuuriga hooned, mis mängisid kontrastidega. Eelmisel reisil olid hooned kõik peamiselt bütsantsi stiilis. Neil tänavatel tekkis vahel tunne, et jalutan ringi kas Bridget Jones’i või Sherlock Holmes’i filmis. Muidugi leidus veel Londonis hulgaliselt suuri ja uhked kirikud (peamiselt anglikaani kirikud). Suure osa ajast siiski veetsime jõe kaldal, kus rahvamass liikus. Naljakas oli see, et päris inglise keelt kuulsin ma vähe (suur osa sisserännanud inimesi). Tänavamuusikud ja teised esinejad olid tasemel! „Hasart”mängurid lasid sul arvata millise topsi all on münt. 

Telefoni putkad olid punasemad kui inglise keele raamastus (I love English-õpik) – nüüd need on peamiselt kohtadeks, kus saad  wifi’t kasutada. Ning muidugi tuli nende ja Big Ben’i ning double decker bussiga pilt teha.

Liikusime edasi parkidesse. Mulle meeldib Londoni pargikultuur väga! Neid on palju ja kenasti hooldatud! Üle üldse on linn ka väga puhas(üks vahemärkus - Londoni tänavad on puhtad, kuna kui keegi näeb, et sa prügi maha jätad, siis saad trahvi, aga samas linnas nii naljalt prügikaste ei leia - kardetakse vist, et sinna võib keegi väikese pommi poetada). Üks oli näiteks James Park, selle ristiksin ma ümber lindude ja oravate pargiks: vabalt igal pool ning inimesi ei karda. Ja inimesi on parkides palju: üksinda, peredega. Peetakse piknikke, mängitakse lastega, tehakse trenni või siis lihtsalt istutakse lahtikäidavatel piknikutoolidel loetakse raamatuid või tehakse paus töö juurest. On olemas selline tore lehekülg nagu meetup.com, kus võõrad inimesed saavad pakkuda välja, et daw, kohtume selles pargis sellel kelleajal ja mängime jalkat, frisbee’d vms. Äge ju!

Toidu koha pealt jäi mulje, et süüakse võileibu hommikuks, lõunaks ja õhtuks. Poes on terve sein neid valikuid täis. Londoni poodides on muidu selline mõnus pakkumine nagu „meal deal” , mis maksab 3 naela ja selle sisse kuulub võileib(sai siiski) või pasta, krõpuspakk või lõigutud puuviljad ja mingi jook. Päris hea ju tegelikult. Sai paar korda ostetud ning ka kohalike moodi pargis einestatud.

Ja lõpuks jõudsimegi kuulsa Buckingham palace’i juurde, mis paljudest filmidest ja kontsertivideodest tuttav. Muidugi väravad olid kinni ja nende lahedate valuritega pilti ei saanud. Aga vägeva tunde tekitas see koht küll.

Ja siis hakkasimegi juba ööbimispaiga poole suunduma. Selleks ajaks olin juba enam vähem a selle teist pidi liiklusega harjunud. Tee peal nägime veel võidukaart ja erinevaid monumente. Üks oli näiteks kahuritega, mis olid millegi pärast Prantsusmaa poole suunatud. Linnatranspordi pärast ma pisaraid seekord valama ei pidanud (eelmine kord peaaegu nutsin kui kalleid pileteid ostma pidin)  Minu võõrustajal oli mulle anda elektrooniline bussikaart. Jõhker, kui palju peab ikka transpordile oma aega suures linnas arvestama. Kuid tunni pärast olimegi jõudnud sellesse rajooni, kus end välja puhata sain. Äge rajoon! Äge maja! Jälle nagu filmist. Koos saime tähistada ühe võõrustaja eelmise päeva sünnipäeva väga maitsma kodutehtud piruka ja tordiga. Ise olin külakostiks toonud tellitud pilvekese ja kasekese komme.

2.PÄEV
Ma ei tea kuidas see juhtus, aga sain lausa 12 tundi ära magatud, ehk siis olin täielikult välljapuhanud ning valmis uueks päevaks. Kuna peamised uhked kohad olid nähtud, siis alustasime tuntud poodide külastamisega, et lihtsalt nö hinna võrdlusi teha ja tegelikult olin eelmisel päeval oma tennised auklikuks käinud ning tuli uued jalanõud leida. Primark’ist 10 naelaga sain päris korralikud. Külastasime ka väga lahedat turgu- Camden Market. Ei oskagi siin kohal eriti millegagi võrrelda. Võiks öelda, et omamoodi hipsterite paradiis. Seal sees olles, nendes käikudes liikudes, ei tundunud seal olevat ei otsa ega äärt. Kindlasti võiks see kuuluda ka Sinu „must see in London” listi. Kui ma õigesti aru sain, siis see turg on püsti pandnud vanadesse hobuste tallidesse. Hobused tunduvad olevat üldse väga au sees loomad Londonis. Nende kujusid on palju, isegi muuseumid on ja valgusfooridel on ka hobuse kujutised. Kui me tagasi kuningliku palee juurde läksime, siis nägime seal kuninglikke korravalvureid hobustel, kes tulid siis tänavatele patrullima. Muidugi tuleb olla ettevaatlik, et millegi kahtlase asja sisse ei astu, mis teine kord hobustel järgneb. Palee juures toimus mingi liikumine ja olgugi, et mul prille peas ei olnud, olen ma päris kindel, et nägin prints Harry’t. Siis jalutasime veel parkides. Lõbustuspargi ja loomaaia kõrval olev park oli nii kõrge, et sealt avanes vinge vaade linnale. Sai ära nähtud ka kuulus Piccadilly Circus ja jalutatud veel shoplejate peatänaval – Oxford street’l. Ning Londoni tripi „päeva naelaks” osutus see, et endale teadmata osalesime meeleavaldusel. Nägime küll varem rahvamasse liikumas ja korravalvureid-politseinike valvamas (ps! Sain jälle ühe pildi politseinikuga kogusse juurde.) Plaanisime veel kord külastada parlamendi hoonet ja Big Ben’i, kuid sinna ei saanudki kuidagi teisiti kui sellele massile järgnedes. Ja järsku olimegi rongkäigus sees, kus osales ligi tuhat inimest ma pakun. Loomulikult oli see seotud aktuaalse pagulusteemaga. Meie siis nii öelda pooldasime seda ja protestisime mingite seaduste vastu. Kauaks me sinna ei jäänud. Tuli veel kiire lõuna teha ja bussijaam üles leida.

Seistes bussijaamas arvatavas õiges järjekorras oma välja prinditud piletiga, sai nägemist öeldud oma Londoni võõrustajale. Olin valmis oma 4,5 tunniseks bussisõiduks Wales’i. Pileti olin ostunud soodsalt bussifirmalt – MegaBus (minu mäletamist mööda pilet maksis alla 10 naela, teistelt firmadelt naljalt alla 45 naela ei saanud). Bussijaam ise oli suhteliselt väike, nii et bussid pidid üksteise taga seisma. Ning selle pärast ma oma bussi varem ei näinudki, kui paar minutit enne väljumise aega. Aga oh üllatust – tegu ei olnud minu bussifirmaga- teine buss mis samasse linna suundus. Suhteliselt paanikas hakkasin jooksma selles suunas, kuhu see bussijuht mind juhatas. Siis tundud küll terminal päris pikk olevat ja teed läksid veel kaheks ka. Püüdsin veel juhatust saada mõnelt töötajalt. Ja täpselt väljumise ajaks olin jõudnud sellesse väravasse, kust pidi väljuma minu buss. Rahvas oli seal seismas ning ootamas ning ma kuulsin isegi eesti keelt räägitavalt, kuid kuna ma polnud kindel, kas minu buss oli juba läinud, siis ei hakkanud ma nendega sotsialiseeruma vaid püüdsin taas kord mingit infot mõnelt töötajalt saada. Ma pean taaskord ütlema, et olen ikka hoitud Kõrgema Väe poolt, sest isegi bussijuhid ei teadnud põhjust, miks bussi väljumisaega 10 minutit edasi lükati. Uh! Oli bussis ja asusin teele. Mõtlesin, mis ma oleks edasi teinud, kui bussist maha oleks jäänud... telefoni numbreid mul ei olnud ei Londoni kontakti ega Cardiff’i oma, sest kogu suhtlus oli ainult facebooki baasil. Muidugi oleks Wifi leidmisel saanud kenasti kontakteeruda, aga õppimiskoht oli see kindlasti! Mulle lihtsalt meeldib oma reisidel väheke närvikõdi lisada.

 

Buss oli väga mugav ja ruumi oli palju, isegi wifi vahe peal töötas, kuigi seda välja reklaamitud ei olnud. Cardiff’s pidi buss peatuma kahes kohas: ülikooli peatus ja üks veel. Olin oma sõbrannale öelnud, et buss peaks jõudma 21.20 ning ta lubas mind  peatuses oodata. Kui mikrofonis ülikooli peatus mainiti u 20.40 aegu olin üllatunud, kuid ei lasknud end eriti häirida. Ja kohe tuli ka teine peatus, kus siis buss pikemalt seisma jäi. Mõtlesin, et kell ei ole ometi nii palju, et juba õiges peatuses olen ja millegi pärast kujuasin ette suurt bussijaama.  Oli küll väga pime, aga sain aru, et olime lihtsalt ühel tänava otsal. Mõtlesin igaks juhuks enne kui buss uuesti sõitma hakkab bussijuhilt üle küsida näidates veel kord oma piletit. Ja muidugi oli see õige peatus. Nii natuke jäi puudu sellest, et ma kuhugi mujale edasi oleks põrutanud. Muidugi tundis bussijuht muret mind nii sinna bussipeatusesse jätta, kuna kedagi mul vastas ei olnud, kuid mul oli kindel tunne. Ja siin kohal tahaks ära märkida, et kõik need riigid-linnad, kus mul on õnnestunud ära käia – kõige siiramad ja sõbralikumad inimesed elavad Wales’. Ja seda ma ei ütle ainult selle bussijuhi pärast (ta tundus olevat ka waleslane aksendi järgi), vaid ka teiste kogemuste põhjal, mis selle vähese aja jooksul mulle seal osaks sai. Buss  lahkus ning ma olin seal u 10 minutit üksi. Liiklus oli hõre. Mingid valgustused olid, seega ei pidanud midagi kartma. Hakkasin jälle plaan B’d vaikselt välja mõtlema. Lähedal paistis näiteks üks hotell. Aga sinnani ma ei jõudnud, sest sõbranna jõudis ikkagi õigel ajal oma „tõllaga” kohale ning sõidutas mind oma koju, mis asus linna ääres kenade kodude piirkonnas. Mõnusalt sai õhtu mööda saadetud teetassi kõrval muljetamas ja järgmise päeva plaane koostades.

3.PÄEV
Hommikul selgus, et olin ööbinud päris mere lähedal. Ilm oli küll natuke vesine ja tuuline, aga kohustuslikud pildid said kalda ääres tehtud. Siis külastasime seal lähedal ühte kena parki, mis rohkem meenutas neid USAs olevaid parke, kui neid, mis Londonis. Seal oli kena järv ja selle ümber laudtee. Järves, luikede vahel askeldasid tuukrid. 

Sõitsime natuke ringi ja siis järgmine peatus oli Cardiff Bay, kus, nagu ma aru sain, käibki kõige rohkem inimesi ja seal on suured üritused. Saime tasuta külastaud Pierhead Building’t kus sai natuke Wales’i ajalooga tutvuda. Ma ei tea miks ma olin arvanud, et Wales’i keel on lihtsalt üks naljaka aksendiga inglise keel. Ei! See ongi täitsa omaette keel, mida lugeda ja veel vähem hääldada on päris keeruline.  Seda siiski räägitakse vähem kui inglise keelt. Igatahes, sai mööda kallast kõnnitud, nähtud valget norra puukirikut ja suurt WalesMillennium Centre, kus siis leiavad aset suured konverentsid, erinevad üleastumised jne.

Edasi liikusime juba Llandaffi, kus oli uhke vana katedral, mida külastasime. Piirkond tundus natuke keltlik. Väga äge! Siis tegime lõunapausi ja püüdsime tervislikult toituda ühes kohvikus. Mõni tervislikumalt, kui teine Ps! Roheline sambla-chai ei maitse sama põnevalt, kui kõlab! Edasi liikusime ringi Cardiffi kesklinnas. Tegu on taas kord ühe ülikooli linnaga. Vaatasime üle õppehooned, uhke linnavalitsuse hoone, piilusime sisse ka Cardiffi lossiväravatest, mille lähedal oli ka põnev müür, mille peale olid teatud vahemaade kaupa asetatud erinevate loomade-lindude kujusid (Animal Wall, Bute Park). Pargid olid vaatamata sügiskuule kenasti hooldatud ja lilli täis. Tänavad ja hooned olid väga erinevad Londoni stiilist. Mulle tundus, et peamiselt olid hooned seal Viktoriaanlikust ajastust. Ilust! Meenutas Belvidere linna Illinoisis.

Õhtu poole sain näha/kuulda, mida kohalik kristlik kogukond seal linnas teinud on (riideabi, finantsabi, toiduabi jne) . Vineyard Church kohtub pühapäeviti ühes teatrisaalis meenutavad ruumis. Kogudus koosneb peamiselt üliõpilastest – väga toredad ja elavad inimesed. Ja neil on nii palju põnevaid üritusi oma kogukonnale.

Ja lõpuks oligi päev nii kaugel, et tuli tagasi koju sõita, et mõni tunnike enne bussi öist väljumist (u kell 3) magada jõuaks. Minu võõrustaja sõidutaski mind kenasti bussijaama (seekord kuskil pargis). Ja u 5 tunnine sõit lennujaama võis alata. Seekord oli tegu National Express bussiga, mis viib läbi suurlinnade lennujaamadesse. Londonil oli neid mitu. Ja Gatwicki lennujaamal on ka kaks erinevat terminali (lõuna ja põhja)- seega pidin end hommikutundidel korralikult teadvusel hoidma, et mitte taas kord „põnevust” külvata, olgugi, et olin nüüdseks juba oma eesti kontaktide telefoninumbrid muretsenud. Seekord oli buss oma ajakavast tublisti maas, kuid mul õnneks aega oli.

Selline minu kiire Eesti-London-Cardiff-London-Eesti külastus oligi. Tore, kui „igas sadamas mõni eestlane ees ootamas on”.Olen tänulik selle võimaluse eest! Aitäh minu võõrustajatele! Järgmiste kohtumisteni!

Merlin ja puhkus Kreekas august 2015

Kolmandat suve, peaaegu et järjest, sai juulikuu viimane nädal veedetud Leeuds toredate inimestega ühes laagris. See toimus Vilniuse lähedal ja seekord sai sinna tripitud autoga. Kuid tunnen, et selle kohta ei ole mul siin keskkonnas midagi jagada, seega skipin ja lähen kohe edasi järgmise reisi juurde.

Pärast Leedut sain paar päeva kodus olla ning siis seadsin suuna Tallinna lennujaama, et sõita esmakordselt Kreekasse. Pole varem käinud nii välismaal, et ostan ainult lennupiletid ja kedagi tuttavat ees ei oota. Õnneks oli sellel reisil kaaslane olemas. Tegin talle veel nalja, et lennujaamas otsitakse mind järjekordselt läbi – ja ilma naljata-olingi ainus, keda turvakontrollis kõrvale kutsuti ilma, et midagi piiksuma oleks hakanud. No see selleks. Tuju tõusis kohe, kui lennukisse sisenedes mulle suhteliselt ainukesena „Kalimera”(/Tere hommikust) öeldi stjuardesside poolt. Teisi tervitati inglise keeles. Piletid olin ostnud nii, et esimese päeva sain veeta Ateenas ja sealt sõitsin edasi Põhja-Kreekasse –Thessaloonikisse, kus veetsin ülejäänud aja..

1.PÄEV

Lennujaamast väljudes, olles harjunud 23-kraadise Eesti suvega, ehmatas 38.kraadine Ateena. Aga õnneks oskab minu keha sellisele temperatuurile kenasti kohanduda. Kohe alguses tahaks ka mainida, et elasin läbi seda momenti, kui sulle jõuab kohale eesti keelne ütlus arusaamatu asja kohta „See on minu jaoks nagu kreeka keel”. Sest lugedes igasuguseid viitasid, silte – sa nagu said aru ja nagu ei saanud ka. Õnneks nädala lõpus oli kreeka tähestik täitsa loetav.

Võtsime bussi, millega sõitsime u 45-minutit kesklinna. Leidsime kena pargi kõrval viisaka söögikoha, kus sai hommikust söödud ja kohvi joodud. Ei pidanud kartma, et see kiirelt ära jahtub. Ainus asi, mis Ateenas mulle natuke peavalu tekitas olid mingid putukad, mis puude otsas elasid ning kooris saekaatrihäält jäljendasid. Minu mäletamist mööda oli neid Illinoisis ka, kui ma seal elasin. Pidavat olema sellised, kes mingi arv aastaid maa pinnase sees on ja siis ühel suvel sealt välja tulevad ning puude küljes elavad.

Ekslesime veel tänavatel, kuid teadsime, et enne lennujaama siirdumist peame kindlasti ära käima Akropolis. Kui me sinna „muuseumi” väravasse jõudsime oli järjekord sama pikk kui Tartu raekoja platsist Ahhaa keskuseni. Muidu ei olnud väga vigagi, aga olime unustanud vett otsa ja seal järjekorras seistes kuumuse käes oli väheke keeruline tuju üleval hoida, ent mitte võimatu. Kui õigesti mäletan , siis piletid maksid 12 EUR (või isegi kallim, kui üliõpilastkaarti pole). Akropoli alal oli võimalus pudeliga vett osta, aga olin kõik oma vaskkopikad rahakotist eelnevalt välja tõstnud. Tuli välja, et nad armastavad ka neid *.99, või *.05 lõpuga hindu kehtestada (mitte nagu Soomes) ja veemasin vahetusraha tagasi ei sülita. Ühesõnaga oli suht tappev aga seda väärt „matk” mäe tippu, kus olid kõik need kuulsad templid,  ja alla, kui pole veevarusid kaasas. Hiljem tänavatel tõmmati mind esimest korda haneks. Ehk siis kutsuti poseerima spartalase kotüüms meesterahva kõrval oliivipärjaga ning odaga. Tegin nalja pärast pilti, aga mul ei lubatud enne minna kui neile jootraha korvikesse jätan. Sarnane kogemus on ka Istanbulist olemas. Minu arust omamoodi pettus. Pilt tuli äge ja ma oleks ehk selle teinud ka siis kui eelnevalt oleks teadnud, et maksma pean. See selleks. Päeva „rosin” oli siiski see, et mul oli julgust küsida pundilt politseinikelt mootorratastega luba nendega pilti teha. Teised ostavad oma reisidelt kruuse, magneteid või lippe koju kaasa, mina püüan saada pildi politseinikuga – selline on minu tava.

Õhtupoolikuks olime tagasi lennujaamas. Mulle meeldib AEGEAN’i lennufirma. Sealne teenindus turistiklassis oli väga meeldiv. Süüa toodi isegi lühikestel lendudel. Ainult, et lennujaamas ei saa mitte midagi aru, kui nad inglise keeles kõlaritest räägivad, ükskõik kui väga pingutada.

Thessaloonikis võtsime takso ja sõitsime kesklinna (u 30.min, 22EUR) ning jõudsime  natuke pärast 21.00 Ilisia hotelli, kus meid juba oodati. Ei mingisugust sissekirjutust ega ka raha võtmist. Mulle see hotell meeldis – meenutas maitsekalt üleslöödud ühikat. Panime asjad ära ning uudistasime kirevat tänavat – üle tee mitu erinevat söögi kohta (+ suur Starbucks). Ostsime suured kuumad pizzad 1.60EUR eest ning naasesime hotelli. Olgugi, et hoone on ühel peamisel Thessalooniki tänaval (Egnatia), siis meie tuppa see ööelu ei kostunud.

2.PÄEV

Hommik algas sellega, et nii meie kui administraator (sel ajal kui seal olime nägime kahte 50’ndates meesterahast ning ühte noort tüdrukut) püüdsime aru saada, kas see broneering, mille olime läbi booking.com teinud sisaldas hommikusööki või mitte (-ei pidanud eraldi maksma).

Suurema osa oma puhkusest uitasimegi Thessalooniki tänavatel ja mere äärsel promenaadil, kus väikesed poisid mängisid lõõtspilli, et taskuraha teenida, ning kus inimesed liikusid nii aegluubis, et esimestel päevadel oli keeruline põhjaeurooplastel sellega harjuda. Aga sealne temperatuur õpetab selle kiirelt selgeks. Thessalooniki sarnaneb Tartuga, kuna peaks ka suuruselt teine linn olema ning tegu on ka ülikoolilinnaga. Nukraks teeb see, et ükskõik kuhu vaatasid, laiusid vastu koledad sirgeldised, mida mõni graffitiks peab, teadmata selle tegelikku olemust.

Jõime palju kohvi. Seda ostes tuleks kohe lisada, et ilma jääta, kui ikka klassikale truuks jääda. Muidu saad alati kõike jääga. Tomatid, kurgid, juustud (mulle meelds käige rohkem kohupiima ja juustu segu) on seal hoopis tugevama ja parema maitsega ning teenindajad nii toredad, et sa lausa tahad tippi jätta.

Siis sattusin turismikeskuse ees järjekordselt väikese pettuse ohvriks (teine päev järjest!). Üks tore ja sõbralik jamaikalane-wannabe tuli meid sõbralikult tervitama ja kutsus platsile tagasi kella kaheks, et siis saab olema suur kontsert Bob Marley auks(muidugi oli see väljamõeldis). Sõbralikus vesluses uuris niisama kus pärit jne. Ja kui ära hakkasime minema siis soovis meile head ja ma ei saanud arugi kui Jamaica värvides käepael hea õnne tarvis käe ümber seoti (ei küsitud, lihtsalt järsku seoti) ja loomulikult see heaõnne käepael maksis midagi, ning umbsõlm ja ära lõigatud pikad otsad enam ei lasknud seda nii kergelt eemaldada.

Siis elus esimest korda sõitsin sightseeing(/vaatamisväärsus) bussiga mööda linna ringi klapid peas. Kuulasin põnevusega erinevatest hoonetest ja ajaloost endal kaart käes, et kui midagi rohkem huvitab, siis tulen mõnel päeval tagasi ja külastan ka neid hooneid. Muidugi oli võimalik teha seda hop on/off bussi paketiga, aga meil aega oli. Peaaegu, et terve nädal.

Meile jõudis ka siesta kohale kella 16.00 aegu (teistel päevadel isegi varem) nii, et isegi mõnusalt mahe gelatto ei aidanud. Kuid siiski päris tukastama ei läinud. Pidasime õhtuni vastu. Kaheksa aegu oli juba päris pime, aga siis läks alles linn elama. Naisterahvaid nägin vähe?! Ainult turistid?! Veetsime suure osa oma ajast õhtuti promenaadil. Esimesel õhtul jälgisime välikohvikus mere peal vihma ja äikese mängu. Võimas!

3.PÄEVA

Ärkasime varem, et hommikusöögi valikus oleks rohkem, sest eelmine hommik läksime päris hilja ja eriti midagi polnud järel. Ja vaatamata sellele, et väljas oli jahe (25 kraadi) ja natuke veel sadas, otsustasime siiski katsetada kohalikku linnaliinibusside teenuseid ning sõita bussiterminali (muidu u 2 tunni kõndida), et sealt siis sõita NeaKallikratia’sse - u 35km kaugusel väike linnake Halkidiki poolsaarel, kus inimesed puhkamas käivad ja kristallsinise vee- ja rannamõnusid naudivad. Muidugi nende bussipiletite süsteem on hoopis midagi muud. Nuputasime bussi keskel asuva kasti”hieroglüüfide” tähendusi erinevate nuppude kõrval, kuni üks kohalik minuga saksa keeles rääkima hakkas ning seletas kuidas ning millist piletit peaksime ostma. Ma arvasin, et minu teadmised saksa keele osas on alla arvestuse (pole korralikult seda õppinud ega kokku puutunud), kuid ometi sain ma sellest aru ja isegi natuke rääkisin enda üllastuseks. Bussiterrminalis edasi-tagasi pileti ostmisel probleeme ei tekkinud.

Ma pole vee ja ranna inimene. Ei suuda niisama lesida ja lõõgastuda, kuid seal oli tõesti nii mõnus! Esimest korda 28 eluaasta jooksul tundsin, et see võib tõesti lõõgastav olla. Ja ujumine selles vees – olin kaelani vees aga ikka nägin oma varbaid. Iga kell läheks tagasi!

Tagasiteel olime linnaliini bussipileti ostsmise õige nupu juba ära unustanud. Konroll tuli peale, kes inglise keelt ei osanud ning üritas meile selgeks teha, et olime valed piletid ostnud. Hiljem üks kodanik bussis tõlkis – olime ostnud pensionäride omad. Vähemalt nemad said naerda! Meile oli algul see muidugi ehmatus, aga uusi pileteid ostma ei pidanud.

Linna jõudes mõtlesime vaatama minna ühe promenaadil asuvast hotellist, kuid jäime jälle sooja vihma kätte ja vaatasime merel taaskord äikeseshow’d. Vägev! Järgmiseks lõunaks muidugi pole vihmasajust mingit jälge järel.

4. PÄEV

Olgugi, et Ilisia hotell meile oma ehtsuse, siiruse ja toredate töötajate poolest meeldis, kolisime siiski hea deal’ga saadud 5 tärni hotelli promenaadil – Makedonia Palace, mis väljaspoolt paistis kui nõukogude aegne maja, aga seest väga kena. Pluss tagaoov basseiniga ja eraldi veel jõusaali kasutusvõimalused.

Olen aru saanud, et Euroopas armastatakse palju saiatooteid hommikuks-lõunaks-õhtuks süüa. Mina sinna alla ei kuulu. Selleks ajaks oli ausalt öeldes „kopp” juba täitsa ees. Natuke vaheldust pakkus lõuna jahil, mis promenaadi läheduses tasuta sõite teeb, kui seal lõunasöögi tellid. Nii siis sain natuke liha maitset meenutada kanawrapi abil.

Sellel päeval otsustasime jälle turiste mängida ning külastasime Valget Torni, mis kunagi osa kirikust, kunagi osa mošeest olnud ning nüüd nn linna pärl muuseumina. 5 korrust ainult kreeka keelset infot torni ja linna kohta?! 1. korrusel oli natuke inglise keelset materjali, aga sellega asi piirdus. Igal korrusel olid „giidid” kes seisid ega rääkinud midagi. Natukene naljaks oli. Aga vähemalt torni tipust avanenud vaade oli kõike seda väärt. Hiljem mõtlesin, kas see, et minimaalset rääkides pileti ostsin pani tädi arvama, et olen kohalik. Välimus aitas taaskord kaasa?! Nägime ju teistel turistidel mingeid tõlke masinaid käes, mida meile ei antud. Muidu kihvt hoone väiksete kambritega kuhu igaüks sisse ei mahtunudki ning pidev pea ära löömise oht oli isegi minusugusel jupatsil. 

Ülejäänud päeva avastasime uusi tänavaid, liikluskultuuri ja poode. Liikluses oli palju rollereid ja mootorrattaid, aga kui Eestis jäävad nad kuidagi teisiti silma(just kui omaette kultuur), siis seal sulanduvad tänavaga ja liiklusega ühte. Iga tänava nurga peal on apteek ning tavalise toidupoe leidmine kesklinnast on kui loto mängimine. Ka kohalikud ei tea kus neid leiduda võiks. Hea juhul siiski päeva lõpuks leiad ühe. Suveniiripoode aga jätkub. Kahju ainult, et kõigist sümbolitest ja tähendustest ei saanud aru. Domineerisid siiski spartalikud pervessed kujukesed/pildid.

Esimest korda olime promenaadil kella 21 aegu õhtul ja Wow! Kogu linn tuleb vist sinna kokku (u 2 -3 km pikk kaunilt kaunistatud rannajoon) Iga väikese vahemaa peale on tänavamuusikud, müüakse suveniire, eraldi popcorni, suhkruvatti. Sõidetakse hobusevankitega, ratastega, golfikärudega. Istutakse mere äärde maha, räägitakse, lauldakse,  imetletakse linnatulede siluetti. Lihtsalt täielik chill! Tessalooniki on tõesti linn, mis ei maga(nii ta ennast reklaamib). Isegi osad poed on öösiti lahti. Seda melu oli väga kena jälgida hotelli 5.korruse rõdult. Ja „kirss tordil” oli kaugel merel järjekordne välgushow, mida ei kuulnud vaid said imetlusega jälgida. Väga ilus!

 5.PÄEV

Söögiorgia hommikubuffetis!! Nii suur valik ja muidugi tuli peaaegu kõike proovida. Väga maitsev!

Otsustasime, et oleme sellel päeval väga easy ja puhkame. Kasutame basseini ja jõusaali võimalusi. Õhtu poole siiski otsustasime välja reklaamitud 5D kino vaatama minna. Selle leidmine kesklinnas GPS’i abil oli nii koomiline. Lõpuks, kui olime selle leidnud, siis ühed kohalikud tüdrukud ütlesid, et see on suvevaheajal. Hah!

Leidsime vähemalt hotelli lähedalt toidupoe!

Õhtul liitusime promenaadil chillijatega.

6.PÄEV

Olen õppinud, et külalislahkus ja infot linna ning kultuuri kohta saab alati kirikutest. Seega olin selleks pühapäevaks välja otsinud inglise keelse koguduse ning külastasin seda. Kohtusin Thessaloonikisse kolinud ameeriklaste ja hollandlastega ning toreda iraaklasega, kes ennast mulle tutvustas ja uhkusega kohe lisas, et on pagulane. Üliõpilane, kes õpib koolis kohalikku keelt, et minna põgenike telklaagrisse tõlgiks, lootuses, et siis avaneb tal võimalus ka oma õde ja ema näha, keda pole 4 aastat näinud.

Pühapäeviti on linn suhteliselt välja surnud. Paljud poed ja kohvikud on kinni, sest seda nõuab  sealne kreeka ortodoksne kirikuseadus?! Seal vist ametlik kirik kontrollib kõike. Ka saadab hoiatuskirju kohalikele, kui tegutsema on hakanud mõni protestantlik kirik – sest „jumal kindlasti karistab, kui lähed sinna mitte riigi omasse”. Kui ma Thessaloonikisse tulin, siis arvasin, et tegu on väga kristliku kultuuriga linnaga (kirikuid on palju ja ajaloos on kristlus seal suurt rolli mänginud), aga tegelikult tundub mulle, et inimesed ei tea  kristlusest mitte midagi. Heal juhul käivad pühapäeval 5 minutit kohal, et võtta armuleiba ning siis tagasi koduste tegemiste juurde. Vähemalt nii kirjeldasid mulle olukorda mitte kohalikud.

Tänavad olid küll suhteliselt inimtühjad, kuid teatud nurkades võisid näha filmides tuttavaid kaadreid: vanemad härrad mängivad ringis kaarte, pokkerit või siis ühte kohalikku lauamängu, mille nime ma ei tea. Oleks pidanud vist küsima minema.

Leidsime ühe kiirsöögi toidukoha, mis sarnanes meie fasters’ga. Omanik küsis, kust me pärit oleme ning vastust kuuldes ütles meile kohe. „Oo, terviseks!” Tuleb välja, et see on Eesti tunnuslause Euroopas.

Viimasel täispika päeva õhtupoolikul rentisime promenaadil rattad ja sõitsime mööda kallast edasi-tagasi. Nautisime ilma, inimesi ning vaadet. Miks ma seda ometi varem ei teinud?! Ratta laenutus oli kohe hotelli taga.

7.PÄEV

Viimane suur söömine hommikul (Eestis ometi nii ei tee ju). Korralik pesu ja pakkimine. Andsime oma pagasid ära ja tuli välja, et sellest hotellist lisaks mõnusale deal’i hinnale sai Lyonessiga ka korralikku rahatagastust. Tore on nii reisida!

Kuna temperatuur oli suhteliset soe veel (33 kraadi tundus juba jahedama poolne), kasutasin veel viimast võimalust, et rannal oleval purskaevus natuke „mängida”.

Otsustasime, et viimasel päeval otsime üles ka linna katakombid ning külastame neid. Päris pikalt otsisime ja kui leidsime oli pettumus suur – ka need olid suvevaheajal (24.juuli kuni 16.august).

Siis külastasime ka neid suuri uhkeid kirikuid, mis kaardil sai märgitud, kui esimesel täispikal päeval linnas ringi sõitsime. Ning tegime ära viimased meenete ostlemised. Ühes poes jäime rääkime ühe kreeka/ukraina tüdrukuga, kes kiitis Eesti Saatkonna tööd Ukrainas - et väga aktiivne, ja kinkis meile tänutäheks külmkapimagneti. Aitäh Eesti Suursaatkonnale Ukrainas!

Lõunat sõime Ote Tower’s. See oli telefonimasti tipus pöörlev (360 kraadi)restoran, kus sai ainult täidetud röstsaiu krõpsudega, aga vaade oli imeline! Sellest lõunasöögist jäi väheseks ning enne lennujaama suundumist sai veel sipa söögipoolist ostetud ning kohalikega puu varjus istumise koha eest võideldud Valge Torni kõrval olevas pargis, mis oma olemuselt Tartu Pirogovi parki meenutas. Seal panin tähele ja leidsin ennast mõtlemast, et vaatamata sellele, et inimesed kogau aeg ainult igasuguseid saiatooteid söövad, vähe liiguvad – ei olnud ma selle aja jooksul ühteg ülekaalus inimest näinud. Isegi tuvid olid väga kõhna olemisega. Ju siis sellises kliimas töötab keha teistmoodi. 

Bussipiletid olid seekord meil juba ette ostetud lennujaama sõiduks. Plaanisime mõni tund varem startida lennujaama poole. Igaks juhuks. Olgugi, et online check in oli tehtud juba. Ülesin oma reisikaaslasele, et kes teab mis bussidega juhtuda võib. Pigem varem startida. Sõnadel on kaalu! Olin küll naljaga öelnud, aga meile sattuski katkine liinibuss, mis algul logises ja rappus siledal asfaltil kuid siiski lõpuks 20km/h kiirusel hilinemisega lennujaama jõudis. Meil polnud hullu. Aega oli veel, aga bussis oli üks onu, kellele see üldse ei meeldinud ja kõik said sellest aru.

Üle pika aja ei otsitudki mind lennujaamas läbi. Juustud ja praetud maisiterad jäid ka alles. Kõrval boksis jäi tädi oma jogurtivarudest küll ilma.

See oli minu esimene selline reisi, kus ei ole tuttavaid inimesi ees (nüüd on!) ja pole tehtud ka plaane ette – kuhu minna ja mida näha. Tore oli, aga kujutan ette, et mulle sobivad programmirikkad kultuurireisipaketid rohkem. Vaatame mida uus aasta toob!

Tere aasta 2016!

Kalender näitab juba uut aastanumbrit, aga mina olen siin blogis ikka veel võlglane. Jääb mulje, et reisitihk on jahtunud ning 2015 ei jõudnudki üle piiride. Nii see ei olnud. Vähemalt kolm korda sai Eestist välja ja natuke kaugemale kui 200-300 km. Ja tegelikult ongi juba praegugi uued lennupiletid kevadeks ostetud. Ehk siis viimane aeg oleks siin jagada peegeldusi 2015. aasta reisikogemustest. Õnneks taskumärkmik märksõnadega aitab meenutada. 

Merlin ja Lüükia ringreis 2014

Kui ma 2014 hiliskevadel esimest korda puutusin kokku väga soodsa ja paljulubava kultuurireisi pakkumisega, siis googeldasin ma palju, et teada saada kas reisifirma on usaldusväärne ja kas üldse selliseid reise on mõtekas osta. Lihtsalt tahtsin leida kellegi kogemusest kirjeldust. Kahjuks päris seda, mida ma otsisin ja lootsin leida, ma siiski ei näinud. Olen varem reisinud küll, kas siis mingi seltskonnaga koolitustele või üksi sõpradele külla, aga päris turisti reisi kogemus puudus.  Kuid kuna ma lubasin emale, et annan talle võimaluse kogeda hoopis teist kultuuri, siis võtsin julguse kokku ja tegin esimese sissemakse ära.  Olen varem Türgis olnud ja mulle seal väga meeldis, nii et valitud osutus Lüükia ringreis. Ja nüüd ma kirjutangi sellest, et kui keegi kunagi peaks kaaluma kultuurireisi, siis etteruttavalt ütlen ära – ära kaks korda mõtle. See on väärt kogemus!

Olin piletid ostnud novembrikuu lõpuks lootes, et kes iganes teab millega sellel ajal tegelen, et ehk siiski on see rahulikum aeg ja mul õnnestub Eestist nädal aega ära olla.  Kuna ma ei ole „päevitaja ja lihtsalt lesija-tüüp” siis mind ei häirinud see, et turismihooaeg ja need kuumad-kuumad ilmad oli selleks korraks seal lõppemas.

1. PÄEV

Ärkasime varakult (max. 2 tundi und), et taksoga bussijaama minna ja sealt siis lennujaama. Jõudsime tunniajase varuga enne Check In’i tegemist ja siis avastasime, et lendu oli edasi lükatud. Ilm oli päris udune. Aga sellest polnud hullu. Ema ärevus kasvas. Ees ootas ju päris esimene lennureis. Järsku avastasime seismas end pikas Onur Air’i järjekorras, kuhu jätkuvalt koguses rahvast. Vähemalt 200 kui mitte rohkem.  Ja paljudel oli käes sama ümbrik, mis minulgi – Nikal Traveli reisiinfo. Ja inimeste vahel liikus ringi sõbralik naisterahvas reisifirmast, kes jagas täpsustusi kõigile, mis neid Türgi lennujaamas ees ootab. Sain aru, et mu ema ei olnud ainus, kes varem lennukiga sõitnud ei olnud. Reisiärevus püsis pingsalt õhus.

Lennukis oli huvitav jälgida ema reakstsiooni õhkutõusmisel ja maandusmisel. Lend ise kestis 3,5 tundi. Kahjuks pidime mõlemad natuke ebamugavust selle vältel tunda, kuna rida ees pool olid kaks eesti meesterahvast, kes valmistasid piinlikust nii kõrvalistujatele, stjuuardessidele ja paljudele teistelegi oma mühakuse ja ebakaine olekuga. Hoidsime hinge kinni, et nad meie gruppi ei satuks.

Saime kohvri kätte ja liikusime väljumise suunas ja järsku tervitas meid päike,palmipuud ja üks grupp eesti keelt kõnelevaid giide, kes andsid otsida meie nime nimekirjast, et teada saada millisesse seitsmest bussist istuda. Meie bussiks oli buss nr.36, kelle rahvas reisi lõpuks üheks perekonnaks kasvas. Rahvas kogunes. Need ‚mühakad’ õnneks läksid teise bussi. Ja siis astusid bussi kohalik giid Mehmet ja Eestis kasvanud Ksenia, kes nüüdseks juba 6 aastat Türgis elanud (- mõlemad umbes minu vanused). Kontrolliti kui paljud bussis inglise keelt mõistavad ning siis panin alles mõne käe tõstmisel tähele, et olin bussis üks noorimaid ja keskmiseks vanuseks võis lugeda kuskil 50 – 55. Oli veel paar emaga reisijat, paar keskealist abielupaari, mõned keskealised sõbrannad, üks isaga reisija ja palju toredaid daame, kes algul mind hirmutasid, kuna kujutasin ette, et terve see nädal pean kurtmist kuulama, aga tõsi oli see, et mul oli raske nende reisiekspertidega ühel järjel olla. Ühesõnaga buss oli täis väga toredaid inimesi ja kõik peal ühe naisterahva rääkisid eesti keelt. See üks naisterahvas mõistis eesti keelt, kuid sõbrannaga suhtles vene keeles. Ksenia ise oskas lisaks kohalikule ja eesti keelele veel lisaks mitut muud keelt. Mehmet oli siis valmis selleks, et tema türgi või inglise keelt erinevate vaatamisväärsuste juures Ksenia tõlgib. Bussijuhiks oli puhtust hoidev ja alati naeratav Ali Baba.

Jõudsime Türki kuskil 4 aegu õhtul ja lennujaamast hotelli sõitsime umbes 45 minutit. Kõik olid ümbrusest vaimustusest ja rahvas lihtsalt plõksis oma kaameratega ühest ja teisest aknsast pilte: Apelsiini-ja sidrunipuud, mäed, palmid, uhked õitsevad puud, teistsugune arhitektuur. Ja järsku saabus pimedus. Päike kadus mägede taha ja õhtune hämarus saabus 10 minutiga, mis on eestlastele huvitav kogemus.  Karmir’i hotelli jõudes ei lõppenud meie üllatushüüded. Sinna saabus koos meiega veel mõned bussid täis eestlasi ja meile pakuti tervitusjooki enne võtmete kätte andmist. Maja taga oli uhke bassein, üle tee Vahemeri, teisel pool mäed. Kuna olen varem hotellis töötanud ja ka türgi hotellides ööbinud, siis tean, et tärnid seal eesti mõistes on midagi muud. Aga kui me oma tuppa jõudsime olime toa, vannitoa ja rõduga rohkem kui rahul. Kindlasti soovitan eraldi õhtusööke paketile juurde osta, sest see on osa kultuurikogemusest. Ei jätku sõnu kirjeldamaks seda valikut, mis meile seal seitsme aegu avanes. Ja söö paljud tahad. Raske oli hiljem oma korrusele tagasi minna. Jõusaali, sisebasseini ja karaooke õhtule lihtsalt ei jõudnud. Tuleks veel mainida, et telekas 80'st kanalist olid rohkem kui pooled venekeelsed. Ainus asi, mis selle hotelli juures natuke häiris oli see, et tegu oli über suure hotelliga, aga selle vahetuse administraatorid ei osanud ei inglise ega vene keelt. (kusjuures vene keel on just kui teine riigi keel seal Vahemere ääres, vähemalt kauplejatel). Õnneks on mul Türgis jalgade-kätega suhtlemisel omad kogemused olemas ning sain neile selgeks tehtud, et sooviksime tuba paar kraadi soojemaks. 

2.PÄEV

Varakult äratus - ja kuked laulsid. Hetk veel pimedust ning järsku just kui pirn põlema pandud. Rõdu pealt näha maja taga suured MÄED! Hommikusöögile liitusid kassid, kes ei olnud küll lubatud, aga leidsid oma tee buffetiruumi. Kui kohver pakitud ja hommikusöök söödud käisime enne väljasõitu kiirelt veel mere ääres ja katsusime vett. Hooaeg on küll läbi, kuid vesi oli soojem kui Eestis suvel. Ruttasime tagasi, et õigeks ajaks bussi jõuda, sest kui hilined pead tantsima teistele; hilined 10 minutit, siis pead laulma. Aga kui hilined 15 minutit siis pead seda kõike tegema, ainult et buss on siis juba lahkunud. - Sellised olid esimesel päeval paika pandud reeglid meie Ksenia poolt. 

Võtsime suuna Myra linna poole. Igal pool kuhu vaatasid nägid apelsini-, sidruni-ja granaatõunapuid, kasvuhooneid tomatite, kurkide ja muu sellisega, palme ja naljakalt nunnusid männipuid. Siis sõitsime mööda kaunite vaadetega rannikujoont. Vahepeal lihtsalt pidime tegema peatuse, kuna ahhetamist kostus bussis nii palju. Siis sai väiksel nõlval pilte tehtud ja vaadet nauditud. Temperatuur oli kindlasti üle 20 kraadi (novembri lõpp!). Üks soomlaste buss jäi ka seal seisma. Meie aga jätkasime teekonda. Kõige pikem bussireis mis nendel päevadel sai tehtud ilma vahepeatusteta oli 2 tundi. Aga need möödusid märkamatult, kuna giidid jagasid infot kultuuri ja tavade kohta nii toredalt, et bussirahvas kuulas pingsalt kaasa. Ksenia pani korduvalt kõik bussis korraga naerma oma väljendusrikka kirjeldamisoskusega. Ja muidugi meil endil jagus hulganisti küsimusi.

Väikeste majade ja suurte kasvuhoonete vahel ukerdades suutis Ali Baba meil ilusti Myra kaljukoobaste hauakambrite ja roomaaegse amfiteatri varemete juurde viia, kus Mehmet meile pääsmed jagas ning sellele järgnevalt vaatamisväärsusest infot jagas. Pärast saime ise seal ringi jalutada. Akustika amfiteatris oli tõesti võimas. Hauakoopad põnevad. Käisin salaja (piirede olid ees) ka ühes sees. Midagi näha ei olnud. Selge, et kõik rüüstatud. Aga uhked ikkagi.

Kõikides kohtades, kus vähegi turistid võiksid käia, on sissepääsu eel omamoodi turg kõiksugu turistliku pudipadiga. Ja niisama seista ja vaadata nagu eestlasele omane, seal teha ei lasta. Kaugelt kutsutakse juba ostma. Ja kui aru saavad, et sa eestlane, siis hakatakse automaatselt vene keeles rääkima. Või vähemalt öeldakse "Tere, kuidas Sinul läheb!" eesti keeles.

Ja üks asi veel, mida tahaks nende peatuse kohta öelda - kasutasime alati võimalust tualetis käimiseks. Ja see oli tasuta, kuid enamus kohtades oli uksel keegi, kes naeratas ja tervitas ning sinult pärast tippi ootas oma kastikesega. Teinekord said mõnusalt lõhnavat puhastavat õli kätele. Ja see tipi andmine ei olnud ainult seal. Seda oodati peaaegu iga teeninduse eest, mis on jällegi väga omane nende kultuurile, aga mitte kitsile eestlasele, kelle madalaim ja keskmine palk on sama, mis türklasel (,kuid seal on tooted ikka odavamad ja peaaegu alati on tingimisvõimalus). 

Veel üks õppimiskoht on see, et enne Türki minemist käisime ja vahetasime kõik oma eurod kohalikeks ümber ja seal olles nägime ainult eurode ja dollarite hinnasilte. Ehk siis - raha vahetamine Eestis on mõttetu. Oma ametliku raha kõrvalt on neil kasutuses ka eurod ja dollarid (ps! ümber arvutamine käib peast ja ümardatult).

Järgmiseks peatuseks oli mõne minuti tee kaugusel Püha Nikolause(-laste, meremeeste, naiste kaitsepühak) kirik. Seda kohta peetakse ka jõuluvana koduks. Muistendid ja legendid praeguste jõulukommetega on  väga sarnased tema tegemistega. Kirikus oli olnud palju kristlikke seinamaale,
millest on vähe säilinud ja need, mis on säilinud, on ilma nägudeta (Islamiusk ei luba nägusid kujutada). Islamiusku arheoloogid tegutsevad seal seni. Minu enda jaoks huvitav leid oli see, et seni ei ole veel teada, kust kaardipaki mastid ja kaardimäng oma alguse sai, kuid ruumis, kus laes on kujutatud püha söömaaega, on seina peal säilinud poti-mast. Vaja veel kinnitust saada, et see ajalukku kirjutada, aga paistab, et sümbolid

võivad tulla kristlikust kultuurist, siis kui kaardimäng veel mängupõrgu ei viinud. Seal oli ka püls kuju, mille peal olid erinevad lipud (seoses selle jõuluvanaga). Nende seal jäi silma ka meie lipuke. Seda kirikuhoonet ümbritsesid taas kord paljud suveniiripoed. Aga seal olid sildid, kauplejad ja kõik muu peaaegu ainult vene keeles. Säh sulle türgi kultuuri.

Sellel kultuurireisil oli iga päev kavas vaatamisväärsustega tutvumine, aga kunagi ei tea millised on ilmastiku ja teeolud, seega mõnesse päeva jäi rohkem vaba aega. Võisid selle täita hotelli või bussi juures olles või minnes koos teistega lisa ekskursioonile, mille koha pealt juurde said osta. Meie võtsime "Uppunud linna külastuse" ja "Türgi õhtu". Originaalpaketis lõunasööke ja õhusööke pole. Õhtusöögi ostime enne Türki tulemist juurde, lõunasöökideks olid ohtrad mandariinid, apelsinid, õunad ja saiakesed, mis me hommikusöögi/õhtusöögilauast pätsasime. Kuid järgmiseks "Uppunud linna Simena" külastuse paketis oli lõunabuffet sees.

Seejärel suundusime väikese laeva peale, mille kapten meenutas Mel Gibsonit või tema vanemat venda.Merel oli päris tugev tuul, aga karastatud eestlased kasutasid võimalust ikkagi ka ujuma minekuks. Kapten tegi minu peal nalja ja pani uskuma, et eemal on suur merekilpkonn, mille peale ma väga äksi täis läksin, et kaameraga saaks ikka jäädvustatud. Muidugi olid need lihtsalt kivid.

Ja tema sai mõnusalt naerda. Siis jõusimegi ühe saareni, kus oli näha hoonete seinu ja treppe. Ülejäänud linnast oli kõik maavärina tõttu meres. Türgis ja eriti selles piirkonnas kus viibisime on päris tihti maavärinaid. 5-6 korda aastas, aga nendest me millegi pärast ei kuule ega loe lehtedest. Igatahes oli meil võimaus laeva põrandast läbi vaadata ja näha veepõhjas olevaid nõusid ja teisi säilmeid sellest linnast. Randusime ühes jube armsas külakeses, kus oli armas väike külaturg, restoran, kus jalutasid kanad ringi ning neid jätkus ka mujale. Muidugi ei puudunud kassid-koerad (neid on türgis vabalt liikumas kõikjal). Mehed olid vist merel. Naised tegid koduhoovides tööd - raiusid puid.

Siis jätkasime on teekonda mägede ja orgude vahel. Vahepeal olid kõrvad lukus. Vahepeal pidime bussi kinni pidama, kuna karjuse ja lammaste teekond ristus meie omaga. Vahepeal saime veel infot juurde erinevate traditsioonide kohta ja saime ka giididelt kingituse - Sinise silma, mille võisid endale riiete külge riputada.

3.PÄEV

Hommikul oli esimene äratus õige vara. 5.47 kargasid paljud püsti selle peale, kui hotelli kõrval oleva mošee kõlaritest hakkas kutse palvusele. Laul, mida me ei mõistnud kestis kuskil 5-10 minutit ja sellega liitusid ka teised lähedal asuvad mošeed.

Mugla piirkond (-töökate naiste piirkod. "Ehita maja Izmiri, aga naine võta Muglast").  Hommikul kuskil 9 aegu startisime sadamasse, kust väljus u 15 erinevat paati läbi Daylani roostiku

Kilpkonnarannale. Meie bussi seltskond jagunes kahte paati ära. Meie paati juhtis kena kohalik meesterahvas, kes vaatamata keelebarjäärile osav flirtija oli. Mida reserveeritud ja enamasti fotokaga varustatud eestlane peab arvestama, on see, et väga paljudes peatustes ja vaatamisväärsuste juures on onud, kes tulevad ja teevad sinust (enamasti küsimata) pilti ning kui ekskursioon lõppeb leiad oma pildi taldrikult või tassilt koos kohaliku logo või piltidega ning muidugi tahetakse selle eest raha. Nad on jube kiired ja osavad, aga sa ei pea seda ostma. Lihtsalt reisi lõpuks muutuvad natuke tüütuks.  Enne sihtkohta saabumist möödusime järjekordsetest hauakambritest, mille ees me seisatasime, kuna seal peab kadunute auks traditsiooniliselt klaasikese võtma (RAKI).
Igatahes sõitsime ligi tund aega roostiku vahel paat paadi järel kaitsealale. Ilm oli palju jahedam kui päev varem. Ujuma meie ei läinud, kuid hulle turiste selleks jätkus (k.a eestlased). Kilpkonni me ei
näinud. Nende külastuste hooaeg seal saarel oli eelmise kuuga lõppenud. Seega pidime emaga loovalt lähenema, et saada kilpkonnaga foto mälestuseks. Tagasiteel läks Mehmet, meie giid, teise paati ning kapten pidi teisi teenindama baari poole peal - nii panigi ta minu tüüri ja ma juhtisin paati roostiku vahel. Huvitav kogemus!

Teel hotelli peatusime Mugla linnas. Ülikoolilinn, kus elanike keskmiseks vanuseks on 35. Külastasime Mehmeti tuttava kohvikut, kus proovisime ära kõige ehtsamad türgi teed ja kohvi. Ksenia demonstreeris oma ennustamisoskusi ning ennustas kohvipaksu pealt minu emale lähitulevikku. Põnev oli kuulata. Osati võisid need ennustused ka minu kohta käia, kuna olin tellinud tee ja proovisin ema tassist kohvi.  Kuid üks on kindel - mina see ei olnud, kes lähima kolme nädala jooksul uudistega rasedusest lagedale tuleb.

Hotelli jõudes käitusid eestlased eestlaslikult  - nende kohvreid taheti nende tubadesse toimetada aga kõik kiskusid oma asjad tagasi enda kätte, korduvalt. (ei tea kas see, et tuli järjekordselt tippi maksta võis olla üks põhjustest). Igatahes naljakas oli näha seda lifti järjekorda, kuhu mahtus sisse vaid paar inimest korraga koos oma kohvitega. Muidu hotell ise uhke igasuguste võimalustega: poed, baarid, sõbralik personal, maja taga imeline rand. Seal peatusime kaks ööd. Mainisin personali, kuna sain tuttavaks ühe teenindajaga õhtusöögi ajal, kellega sattusime natuke pikemalt suhtlema. Ega naisterahvaid eriti tööl ei näe. Nende koht on kodus pere juures, sellepärast ongi peamiselt meesterahvad igal pool ja ausalt öeldes Eestisse saabudes tundsin end naljakalt - olin nädal aega harjunud saama tähelepanu peaaegu igal pool kuhu sisenesin (olles üks noorimaid enda grupist, polnud see raske. Naised meie grupis olid juba seda naljaga kommenteerima ka hakanud ja palunud mul ees siseneda) aga siin Eestis ei märka keegi kui kuhugi sisse astun ja komplimente kuulen vaid alkoholi tarbinud inimeste poolt.

4.PÄEV

Efesose linnaekskursioon. Üks peamisi põhjuseid, miks Lüükia reisile just tahtsin minna. Piirkond on u 3000 aastat vana ja üks suurimaid ja rikkamaid arheoloogiliste väljakaevamistega paiku. Väljakaevamised toimuvad siiani ja ajalugu täiendadakse nende leidude põhjal. Sinna jõudes "tervitas" meid aga ootamatult kassi armee. Sattusime just selleks ajaks sinna kui neid toitma hakati. Väidetavalt elab Efesose linnas u 500 kassi. Tõesti, neid oli kõikjal ja nad olid väga ilusad. Ega koeradki puudunud. Aga ometi ei ela seal koha peal ühtegi inimest.

Meie hotell ei asunud küll väga kaugel sellest paigast, aga kliima oli täiesti erinev. Hotellist lahkusime jopedega, seal valitses aga soe Eesti suve ilm. Nägime ühte väga suurt amfiteatrit, kus ka Püha Paulus oli kõnelnud, maailma esimest reklaami kõnniteel, mis viitas lõbumajale, mis omakorda asus suurest ja uhkest raamatukogust üle tee. Palju marmorit, uhke mosaiikpõrand, erinevad kujud, võlvid, sambad. Osaliselt säilinud linna wc. Ja väga palju eri rahvustest turiste.

 

 

Järgmiseks külastasime Püha Johannese basiilikat ja vaatasime üle kus ta säilmed siiani maetud on. Huvitav oli jälgida nii selles kohas, eelnevates kui ka järgnevates seda, kuidas ristiusu jäljed on mingil määral alles ja kuidas legendide ja erinevate ajaloo sündmustega neid islamiusuga siduda on püütud. Mingi aeg oli Johannese kodu ümber kirikuhoone rajatud. Praeguseks ainult sambad ja mõned üksikud seinad, altar alles. Selle hoone osasid on kasutatud mõni sada meetrit eemale rajatud mošee ehitamiseks. Külastasime ka seda. Mehmet näitas ette vaimulike pesemisrituaalid ja seletas traditsioone mošees, kuhu sisenesime rättidega .

Pärast seda toimetati meid tagasi hotelli ja päev oli meie enda sisustada. Teised, kes olid lisaekskursiooni tellinud läksid traditsioonilist türgipärast küla Sirince't vaatama. Ilm oli ilus ja otsustasime esimest adventi hotelli taga rannas nautida. Tutvusin erinevate mereelukatega - krabid, kalad, siilid. Ja olgugi, et oli mitmeid meie bussist, kes ujuma läksid, piirdusime meie vaid jalgupidi vees sulistamisega

Vaade rõdult

5.PÄEV 
Varajane äratus (kell 6) ja lahkumine Kusadasist, kohast kus meie pääsukesed peatuvad enne Aafrikat, kus peamiselt kasvatatakse talvemeloneid, arbuuse, viigimarju, suhkrupeeti.
Türgi autoteed on väga head ja vaade aknast nauditav. Eriti kui hakkasime jõudma Pamukkale (tähendab"puuvillakindlust") piirkonda. Teede ääres olid valged puuvillapõllud. Nende mööda jõudsime ühte puuvillatoodete tehasepoodi, kus anti väike ülevaade kuidas ja mida teevad puuvillast. Ma tõesti ei plaaninud sealt midagi osta ja ei teindki seda, sest kui ma seal sees ringi liikusin, liikus üks vene keeles kaupleja tädi täpselt minu sammudes meetrise vahega. Ja kuid korraks peatuda ja midagi puudutada, siis hakkab tema mulle seda peale suruma.

Lõpuks olime jõudnud ühte maailmaime väärivasse paikka - Hierapolis. Linn, mis asus kaugeleulatuvate lumivalgete lubjakiviterrassidega (termaalallikatest alla voolava vee tagajärel tekkinud) nõlval. Nägime seal Apollose templit, mille kõrval oli kinnimüüritud oraaklite koobas, võimast roomaaegset amfiteatrit, mille juures on kunagi olnud maailma esimesed hotellid, lilledest ümbritsetud Kleopatra saunahoonet ehk siis mitteametlikku lõbumaja, mis hiljem oli kirikuna töötanud. Nekropoli osani ajaliselt enam ei jõudnud. Käisime emaga omapead kaugemal nõlval ka, kus oli püha Filippuse kodu ja kiriku säilmed ja rüüstatud hauakambrid. Maa-ala oli suur ja üleskaevamised just kui veel lapsekingades ja need valged liustikud ümberringi võrratud. Tahtmatult tekkis tunne, et oled lumistes mägedes, ainult, et seal sa ei läheks palja jalu liustikele jalutama, mille peal vesi voolab (30-40 kraadi). Meie seda tegime. Seal oli võimalus sooja termaalvett pudeliga kaasa võtta. Täpselt nagu soe mullidega Värska vesi, ainult et parem!

Enne hotelli saabumist õnnestus meil vahepeal lõpuks näha ka rahaautomaate. Eelnevates linnades neid lihtsalt ei olnud(?). Saime lõpuks oma eurod kätte.
Õhtuks jõudsime Richmond Thermal Pamukkale hotelli, mis oli avar ja omamoodi retro ning kus pärast järjekordset kogukat õhtusööki läksime kümblema termaalvanni(basseini). See oli h.e.a!

6.PÄEV
Äratus 5:30.Kohvijook ei ärata eriti. Türgis vaid kahte tüüpi kohvi: türgikohv ja kohvijook. Kohalikud armastavad ikka teed juua. Eriti suvel kuumusega - üle 20 korra päevas (reg.keha temperatuuri).

Omanik koos Mehmeti ja Kseniaga

Esimene peatus "Vaibaparadiis". Vau! Mis tehnika! Mis ajaugu! Aukartus valitses mind. Vaibad on seal üks suurimaid pärandusi. Üks kõige vanemaid vaipu, mis leitud, on 5.saj. e.Kr. Väärtus on kui kullal.Tädid näitasid kuidas nad mustreid teevad ja ma sain ise ka siidivaiba tegemist järgi proovida. Siis näidati kuidas need looduslikud värvid saadakse ja kuidas siidi töödeldakse. Siis tehti meile vaibatüüpide presentatsioon, millele eelnevalt pakuti kohvi, vett, veini nagu kuulsatele inimestele. Sain seal oma türgikohvi puru pealt  ka lõpuks ennustuse. Edasi oli meil võimalik külastada ruume (neid oli ligi 100), kus olid nii erinevateks otstarbeteks vaibad kui ka vaibamaalid. Nii ilusad! Ja nii mõnedki vaibad muutusid peagi pärast meie külastust lendavateks vaipadeks saabudes lennukiga Eestisse.

 

Kuna 6.päeval oli plaanis päeva jooksul u 300km maha sõita, siis asusimepeagi jälle teele. Sellel päeval õppisin palju Mustafa Kemal Atatürki ja ajaloo kohta. Tema pildid on igal pool. Mul on türgi tuttavaid, kellel on selle mehe nimi isegi käe peale tatoveeritud. Ja ausalt öeldes nüüd mõistan nende ülistust.

Lõpuks jõudsime ringiga tagasi Antalyasse, kus temperatuur tegi taas kord rõõmu. Kuna meil oli nii teeolude, ilma, giidide kui ka bussirahvaga vedanud, siis oli aega natuke üle ja osad bussist nr.36 ostsid pääsme maailma suurimat akvaariumi külastamiseks, teised jalutasid mere äärde. Pärast seda oli võimalus hamam'i külastus juurde osta. Plaan oli õhtul ka osaleda meile ekstra organiseeritud türgiõhtul, aga kuna ühes teises eesti bussis, sai üks reisija insuldi, siis lükati ühine õhtu viimasele õhtule (- temaga läks kõik õnneks. Ta toimetati haiglasse ja kuna tal oli reisikindlustus[!] tehtud, siis reisifirma sõidutas ta mõned päevad hiljem tagasi Eestisse). Meie aga läksime tagasi oma lemmikhotelli, kus ööbisime esimesel päeval ning õhtu sisustamiseks veetsime aega rannas.

7.PÄEV
Antalyas elab mitteametlikult 2 miljonit inimest, aga iga aasta külastab seda linna 8-10 miljonit inimest. Seal on isegi eri rahvuste linnaosad (venelased, sakslased).
Viimane täispikk päev sai veedetud Antalya linnas erinevaid asutusi külastades ning iseseisvalt linnaga tutvudes. Türgi on tuntud oma nahktoodetega. Külastasime ühte ettevõtet http://www.kircilarmondial.com.tr/eng/kurumsal.html), kus esimese asjana nägime modelle catwalki tehes meile nende uuemaid tooteid esitlemas.(see oli päris äge kogemus!) Ise saime hiljem ka neid tooteid näha ja proovida ning soovikorral väga hea hinnaga endale soetada. Kuna tegu oli firmaga, kes teeb koostööd näiteks ka Versace'ga, siis kvaliteet oli tõesti kõrge ja seda ka müügimeeste poole pealt, kes ei sarnanenud nendega, kes tavaturul sulle midagi müüa püüavad.

Järgmiseks peatuseks oli ettevõte, kes tegeleb kulla ja vääriskividega. Sealne giid aga tuleb naeratades meile vastu ja räägib puhast eesti keelt. Eestlane. Saime ülevaate erinevatest vääriskividest (kes millist ja kuna kandma peaks näiteks). Seejärel oli võimalus ühes suures suures kullapoes end lettide vahele ära eksitada.

Kõigis kohtades, kus käisime, olid ka erinevad tüüpilised suveniiriputkad püsti, mis oli omamoodi hea, sest nende suurte ja uhkete asutuste iseseisvaks külastamiseks oli meile antud "türgi tund" ja see võis tähendada, et buss ei lahku enne kui kaks ja pool tundi möödas on. Õnneks pakutakse teinekord tasuta ülihead õunateed.

Eelviimaseks peatuseks oli meil Karpuzkaldirani kosk, kus olid lisaks ka nunnud kaamlid meile silmarõõmuks väljas. Seejärel suundusime linna, kus külastasime linna sümbolit Yivli minaretti, kellatorni, mošeesid ja sadamat. Kerge vähese ajaga seal liikuda ei ole, sest linn pakub ohtralt ostlemisvõimalusi. Ning kauplejaid on seal ka teistest rahvustest, seega kui türgi kultuurile on omane kauplemine ja hinna tingimine, siis mõnest teisest rahvusest kauplejale eriti tingimine ei ole väga meelt mööda.
Et rääkida türgi liikluskultuurist, siis selleks on vaja alustada täiesti eraldi sissekannet. Minu närvikava vist rooli taga vastu ei peaks.

Õhtul sõitsid need, kes olid endale programmiväliselt  Türgi õhtu juurde tellinud, eraldi ühte pubi moodi asutusse. Sinna oli tulnud u 4 bussitäit eesti rahvast, serblased, lätlased ja vene keelt kõnelevad turistid (kahtlustan, et ka Eestist). Õhtu programm sisaldas erinevaid tantsunumbreid. Baarist võisid jooke tellida ja nende eest maksma enam lisaks ei pidanud. Laua peal aga olid meile tuntuks saanud tipikarbid.

Esimesena astus laval üles meesterahvas, kes pöörles peatuseta terve tants. See ei olegi tegelikult tants vaid palve nende jumala poole. Pärast teda astusid üles nii mees- kui naiskõhutantsijad ja suuremad kooslused, kes türgi rahvatantsu tantsisid. Publikuga tantsiti läbi ka ühine pulmatants ja osad said ka kõhutantu proovida või sellega esineda - nii mehed kui naised. Ka mina leidsin end laval u 10 inimesega publikust, kes natuke kõhutantsu tantsides teistega võistlema pidid.
Teel tagasi hotelli arutasime bussirahvaga selle üle, milline esineja kõige rohkem meeldis. Paljud olid ära maininud ühe viimastest kõhutantsijates. Me olime omamoodi shokis, kui kuulsime, et see tädi oli 62-aastane. Ta paistis olevat 30-dates. Tundub, et pärast seda reisi on eesti erinevatel kõhutantsu gruppidel automaatselt kohe uued liikmed juures.

Hotelli jõusdime õhtul kuskil 11 aegu. Ja ega pikalt magada ei saanud, sest meile oli hommikusöök kell 2 öösel ja kell 3 startisime juba lennujaama. Seal ees jätsime Mehmeti ja Ali Babaga hüvasti ning Ksenia saatis meid nii kaugele kui sai - igaks juhuks kui tekib veel küsimusi check in's või tolli punktis ja ta on lihtsalt selline armastusväärne inimene.
Lennukis tagasisõidul istus meie kõrval naisterahvas, kes oli teises bussis olnud ja siis saime võrrelda erinevate bussirahvaste kogemusi.

Lõpuks olen jõudnud selle sissekandega lõpuni. Ja hetkel söön veel viimast lokumi tükikest. Minu kõrval on raamat türgist, mille jõuluvana mulle tõi, kuna vist pani tähele, et terve reisi aja küsisin palju ja püüdsin oma türgi keele oskust praktiseerida (mõne adminni petsin sellega isegi ära).Kuid tegelikult jäi nii palju kirja panemata. Pidasin reisi vältel ka videopäevikut, kuid kahjuks minu eelmisest sajandist arvuti ei võimalda seda kokku panna (jõuluvana jäi see märkamata). Ehk kunagi saan ka video siia üles. Pildid reisist on fotkis.
Igal juhul, see oli minu esimene kultuurireis ja kindlasti mitte viimane. Juba praegu sirvin erinevaid pakkumisi läbi. Jäin reisifirmaga väga rahule ning kindlasti kasutan nende pakutavaid võimalusi veel. Kes minuga tuleb?