Ootamatu trip Austriasse

Kui suvist Leedu reisi, mis lõppes sellega, et oma rahakoti kõigi dokumentide ja rahaga Venemaale saatsin (sellest me ei räägi :P ), mitte arvestada, siis pole juba rohkem kui aasta reisida saanud.

Eelmise nädala alguses tekkis õhkõrn lootus, et ehk veel enne selle aasta suurt reisi (Kanada - märtsis) oleks mul võimalus ka Euroopa peal väheke trippida. Peaksin mainima, et need võimalused olid väikesed.

Sellest hoolimata sain kolmapäeva hommikul pärast tunnist ööund kõne, milles anti mulle 15 minutit, et ära organiseerida oma kaks töövahetust ning anda positiivne vastus, et olen juba järgmise päeva varahommikul Pärnus ning liitun seltskonnaga, kelle sõiduk on valmis ning võtab suuna Austria peale.

Neljapäeva hommikul sai veel viimased asjad "seljakotti" visatud ning peagi leidsin end Pärnust, kuhu jõudis ka Tallinnast startinud 9-kohaline buss. Mina ja R ei teadnud neid inimesi, aga juba enne Läti piiri sain aru, et tegu on toreda seltskonnaga. Ja kui alguses oligi selline tüüpilise eestlase reserveeritud hoiak, siis Läti teeolud raputasid meid korralikult avatuks:)

Kuna ma Euroopas pole autoga trippinud, siis otsustasin endale märksõnadega üles kirjutada, mis erinevates riikides minu arust märkimisväärne selle tripi juures oli. Ja Läti koha pealt pean kindlasti mainima kolme(kohati ka nelja) sõiduraja tekitamist traditsioonilises kahesuunalises liikluses, kus mõlemal poolel ainult üks rida. See pidavat olema hästi tüüpiline seal riigis. Neid möödasõite tehti nii julmalt ja suvalt, et tundsin kui tsirkuses vaadates õhuakrobaatide etendust. Teine asi mida Läti kohalt meelde jäävad on raadiokanalid, mida püüdsime kuualata, kuid meile tundus iga teine sõna kuidagi ropupoolne.

Tahaks midagi Leedu kohta ka mainida, kuid midagi erilist silma ei jäänud. Tee oli pikk, kuid minu arust päris ok, kuid mina muidugi roolis ei olnud. Siin kohal võin küll öelda, et müts maha meie autojuhtide ees, eriti L'i, kes valis kõige pikemad ja kõige hilisemad vahetused juhtimiseks ning toimetas meid turvaliselt kohale.

Poolas sõitsime juba pimedas. Nii et seda eriti ei näinud, kuid see eest tee andis end tublisti tunda. Ning siis  leidsime end keset lumetormi, millest kuidagi läbi tiksusime.

Nende kolme riigi kohta tooks välja ühe üllatava positiivse osa - tankla WC'd kus mina käisin olid nii esinduslikud või olin lihtsalt ise Türgi kogemusest nii karastunud.. Igatahes kartma ei pidanud:) Samas Tsehhis sain küll naljaka kogemuse osaliseks. Seal ka muidugi kõik puhas ja korras, aga nemad hoiavad elektri pealt kokku. Et kui 10 sek jooksul keegi seal ruumis ei liiguta kustuvad tuled. Ja millegi pärast minu liigutuste peale andurid ei tahtnud tööle hakata. Nii ma siis seal vehkides kükitasin mõnda aega...Ilma pikema jututa ütlen ära, et kõik lõppes õnnelikult.

Mutenice

Jõudsimegi siis reede hommikuks umbes kella kümneks Tsehhi väikelinna Mutenicesse, kus meile olid ühes motellis toad bookitud. Linna ümbritsesid väikesed kõrgendikud, viinamarjaistandused ning väga ägedad filmidest tuntud sinka-vokna teed. Majad ise madalad ja värvilised. Ühesõnaga - ilus koht! Kujutan ette, et suvel see ilu mitmekordistub, eriti nende temperatuuridega, mis seal on (28-53'C). Motell ise varjas end majade vahel ning seda pidi korralikult otsima (muidugi polnud ka silti sellist, mille järgi ära võiks tunda); majanumbrid asetsesid üksteise kõrval veel kreisimalt kui Tartus Annelinnas. Kassikujukesi täis motelli omapäraks võib lugeda seda, et see oli ühenduses vinoteegiga ja uhke keldriga, kus leidus peamiselt kohalikku veini ning millega meiele kohe alguses pugema hakati. Majutusasutuses töötades tean mis nipid turiste tagasi toovad. Seda meetodit Eestis pole vist päriselt nii kasutatud. Meil kehtib lihtsalt traditsiooniline "Teile teeme soodustusega" meetod.

Vinotéka u Kočky

Aga kuna jõudsime linna siis kui linnarahvas veel tudus (kell kümme hommikul!), siis pidime aega parajaks tegema ja turistitasime tänavatel autoga. Kuni lõpuks ajani, mil mõni restoran lahti tehakse. Meie hommiku-lõunasöögi tellimine oli ka paras komöödia. Tuleb välja, et Tsehhis ei armastata/osata ühtegi teist keelt. Ja olgugi, et vastati mitmelt pool jaatavalt, et vene keelt osatakse, siis iga meie küsimuse peale saime kas suured silmad või kohalikus keeles pika seletuse. Restoranis püüdsime ühekeelsest menüüst aru saada koka/omaniku abiga, kes pidavat vene keelt oskama, kuid ainus sõna mis ta ära õppis oli "kana" (võimalik, et meie kana-tants aitas sellele kaasa). Igatahes süüa saime ja soodsalt. Ostukorvi hind selles riigis oli kadedaks tegevalt odav! Tore, et nii Poolas, Leedus kui Tsehhis sai ka eurodega osta, mis siis, et see nende kohalik raha polnud. Ja seda ümardamist oli ka lõbus jälgida.

Ja niimoodi see päevake seal möödus. Õhtul oli väke chill motelli tubades ning hoovis ning siis varakult tudule, kuna järgmise päeva lõunaks pidime juba Viinis olema. Muidugi Merlinil vedas ning sai vinoteegist kohe järgmise toa ning omanikud tähistasid kellegi beebi sündi kuni kella poole neljani hommikul :)

Hommikusöök hilines tunni võrra (arvatavasti keelebarjääri tõttu), aga saime õigeks ajaks valmis. Polnud päris rootsi laud, aga hea. Muidugi kui saiatooteid ei söö, siis mitte just eriti kõhtu täitev.

Lõpuks jõuan punktini, mis on peamine reisi põhjus: Sensation Austrias, Viinis. Suur üritus, kuhu olid kokku tulnud üle neljakümne erineva riigi, üle 11 tuhande inimese ning üle 100 eestlase, kes olid ainsana Vip loosis (Tänu President M.M'le!) kogu üritust jälgimas. Seal nägime siis ka teisi tuttavaid nägusid. Kuna olin napilt saanud võimaluse sellest osa saada, oli minu pileti printimine ja esitamine raskendatud, kuid kõik läks hästi. Kogu selle hirmuäratavalt revolutsioonilise infokülla juures esinesid meile eurolaulik Loreen ning  DJ Ötzi. Pole varem sellist tulede showd näinud. Vägev! Lisaks neile astusid laval üles ka Shaolini mungad oma päris jõhkrate valu blokkivate etteastetega. Päev oli nii ässavalt lahe ning lõpu poole sai ka hääl uhkusest käredaks karjutud, kuna suur osa meie eestlasi sai lava peale kutsutud ja õnnitletud kõrgete saavutuste eest ning eriti uhke oli näha ainult ühest rahvusest presidenti ruumi sisenemas - meie M.M! Plaan on järgmise aasta märtsikuus Las Vegases samal üritusel samuti laval olla. Siin on ka video meile pakutud meelelahutuslikust osast.

Sensation, 1.02.14 Vienna

Hilistesse õhtutundidesse enne Tsehhi tagasi sõitmist jäi üks mälestus Viini mupo tegelastelt auto esiklaasil (mitte ainult meie autol) ning söögikoha leidmine (kuna meie päevased toidutalongid sisaldasid ainult saiatooteid, tuli leida koht kus väheke kosutust saada). Mis aga silma jäi on see, et nendes riikides suletakse kõik ärid siis, kui eestlastel traditsiooniliselt töövahetus lõppeb ja elu algab. McDonalds oli sel õhtul elupäästja.

Ja oligi hommik, mil tuli asuda tagasi koduteele. Plusskraadides Mutenices sadas vaikselt vihma. Said veel viimased shopingud ja turistipildid tehtud ning asusimegi teele. Tagasiteel õppisime mänge mängides veel rohkem üksteise kohta. Tõesti tore seltskond oli: kõik väga erinevad ja väga omapärased. Usun, et jääme edasi suhtlema..

Aa, see oli ka naljakas, et kuna me tegime Leedus ühest autost kiire möödasõidu, siis see auto jäi meid "jälgima" ning tiirutas meie ümber kui me (suletud!) tanklas jalgu sirutasime. Tegu oli kohaliku politseiga. "Tere" nad siiski ütlema ei tulnud.

Hommikuks kella kaheksaks olime Pärnus ning saime ka R'ga viimased kohad bussis Tartu poole...

Praeguseks (nädal minekust) pole ma veel korralikult välja puhanud, aga millegi pärast ei taha ka :)

See oli tore reis!