Nii naljakas kuidas need asjad siin ilmas ikka töötavad...

Mulle jõudis kohale täna, et olgugi, et olen tihti lugenud teemadel "mugavustsoon ja sellest välja minek", ei ole ma tegelikult üldse endale teadvustanud kus olen mina - millises tsoonis paiknen. Lihtne on kurta ja kaevelda ja mitte rahul olla eluga, aga see on see kui istud leigelt elus ühe koha peal ja ei anna endale võimalus arenemiseks.

 Lõpetasin ülikooli 3 aastat tagasi ja sain täna tänu oma "fläshbäkkidele" aru, et alles hiljuti olin hakanud tegelema millegi väga ebamugava ent samas huvitavaga. Tõlgendan seda kui 'liikumine mugavustsooni serva poole'. Põhimõtteliselt nagu [üli]koolis, kus rutiini ei tekkinud, kuna õppejõud muretsesid selle eest, et Sul oleks piisavalt ebamugav (kodused ülesanded, lõputöö) ja samas huvitav (uued teadmised ja avastused). Eks selline ebamugavus pane ka kurtma, kuid see on emotsionaalselt hoopis teistsugune kui mõttetu hala igava elu suhtes. 

Mõtlesin, et kui veel kuu-kaks tagasi tegin neid tegemisi, mis hetkel käsil, väriseva käe ja hääletooniga, siis nüüd võib mind kuulda enesekindlama häälega rääkimas ning näha tegemas järgmist ebamugavat sammu edasi, mida saadab esialgu küll kõhklused endas ja kurtmine, kuid nii pea, kui tagasi vaatan ja näen kus oma arenguga olen, astun rõõmsalt (kurtes) edasi. Eks neid tagasilangusi ka ole.. aga see käib asja juurde.

Tean, et hetkel tundub jutt segane, kuid mina saan aru :) Ja saan julgustust puutuda kokku järgmine kordki teemavaldkondadega, mille kohta olin varem juba otsuse vastu võtnud, et kõnnin suure kaarega mööda.Näiteks nagu poliitika...