Olen kõigest inimene...

Viimasel ajal olen märganud, et olen rohkem olnud avatud erinevatele pakkumistele. Ja siin kohal pean silmas pigem kuidas aega huvitavalt veeta: 

Leian end väljakutseid vastu võtmas, täiesti võõrastega bowlingut mängimas, sõbra(de)ga rohkem väljas istumas/chai'tamas, õhtul kuskil kõrgel hoonel Tartu linna tulesid imetlemas või ootamatult planeerimata teatris. Nii tore!

Samas. Viimasel ajal olen märganud eksprompt tegevustega kokku puutudes, et mul on olnud endast ja oma võimetest natukene erinev "pilt". Varem arvasin, et julgen praktiliselt kõike, aga kui seista tivoli ühe adrenaliiniatraktsiooni ees ning korrutada endale "Merlin on julge," siis see kahjuks jalgu atraktsioonile lähemale liikuma ei pane. Samuti olen avastanud endas hirmu, millest mul enne aimugi ei olnud, võimalik, et olen selle ise endale hirmuks mõelnud - liftiga sõitmine. Ja naljakas on see, et väike kõrgusekartus, mis mind eelnevalt oli valitsenud, on taas võimust saamas... Aga muidu olen ikka mina.

Naljakas, kuidas inimene aastatega muutub ja areneb - otsib oma päris Mina, lootes ehk, et kui ta selle leiab, siis valitseb elus tasakaal, rõõm ja rahu. Aga nagu teada ja nagu ka A.Schopenhauer välja ütles - inimene ei ole kunagi oma saavutatuga rahul, ta tahab alati rohkem, kui see, mida algul soovis ja kätte sai. Kas mina soovin tasakaalu, rõõmu ja rahu? Jah. Vahel on päris sügav igatsus kõige kolme järele korraga. Aga kardan seda, mis saab siis kui ma need kolm korraga saavutanud olen. Kuhu edasi? Olen kõigest inimene...