Aitäh jagamast, Kristo!
Minu lugu:
Peaaegu 3 aastat tagasi 21. detsembril õhtupoolikul olin teel koju oma isa juubelile ning lubasin veel ka enne väikevenna jõulupeole pildistama jõuda. See oli see väga lumine hooaeg. Järsku hakkas auto tagumine osa vibama ning enam ei olnud võimalik otse sõita ning nii ma seal mõnda aega ühel pool ja teisel pool keskjoont sõitsin. Korrutasin endale vaid valjult "See ei ole võimalik!" Tabasin end mõtlemast -mis siis saab, kui vastassuunast auto tuleb .. kartes vastutulijate pärast otsustasin auto kraavi lasta. Pärast kõvat raputamist avastasin end külili olevas autos. (Ülistus-)muusika ikka cd-mängijas käimas. Helistasin kohe isale ja andsin teada, mis oli juhtunud, aga et minuga on kõik korras. Ronisin küljeuksest kuidagi välja ja nägin autoderodu teeääres ning inimesi minu poole jooksmas. Kuna peale minu kedagi ei rohkem autos ei olnud rahunesid nad maha ning jätkasid koduteed. Üks hea mees jäi minuga ning lubas mul oma autos soojas olla seni kuni puksiir kohale jõuab. Meesterahas ütles, et mul täielikult "vedas" et sellises kohas üldse tervelt autost välja sain. Üks juhuslik auto pidas kinni ning seal oli üks naisterahvas, kes oli haiglaõde ja tahtis mind kontrollida. Olin vaid kätt põrutanud ning ka tema lausus mulle: "Vedas"! Puksiir jõudis natuke rohkem kui poole tunniga kohale jõudis ning too meesterahvas ütles mulle, et mul "vedas", et just sellel minutil talle helistasin, sest pärast minu kõnet sai ta veel kuskil 7 kõnet selle maakonna eri nurkadest. Teel koju aitasime veel ühel autol kraavist välja. Neli tundi hiljem olin kodus. Maksin puksiirile oma 3 kuu (ringijuhendamis)palga, mis olin just samal päeval kätte saanud (täpselt sama suure arve esitas puksiir!). Jõudsin isale õnne soovida ning kõigile külalistele näidata, et minuga on kõik korras ning jooksin jõulupeo teist poolt pildistama, mida sai küll veel väriseval käel tehtud, kuid siiski!
Väiksed šokipisarad said teel koju poetatud, kuid samas olin ma nii tänulik selle eest, kuidas Jumal mind sellel õhtul aidanud oli. Mul vedas?! Olin ju minagi tegelikult õnnetusest läbi kantud.
Kõik oleks võinud hoopis teist moodi lõppeda. Aga ma ei olnud üksi :)
Väiksed šokipisarad said teel koju poetatud, kuid samas olin ma nii tänulik selle eest, kuidas Jumal mind sellel õhtul aidanud oli. Mul vedas?! Olin ju minagi tegelikult õnnetusest läbi kantud.
Kõik oleks võinud hoopis teist moodi lõppeda. Aga ma ei olnud üksi :)
No comments:
Post a Comment