Palju on juhutunud, aga samas pole midagi väga märkimisväärset.
Mis ma räägin? Märkimisväärne on see, et ma täna ärkasin; mul on oma voodi ja oma tuba; hooliv perekond; sõbrad; töö. Elan linnas, mis ei upu hetkel ega põle. Pole ka hetkel suuri rahutusi...

Minu väikevenna sai eile 18. Mäletan, kui sain teda veel süles hoida ja lutti suhu panna. Aga ma ei tee siin talle marki maha ja ei haka igasugu lemmikmälestusi temast rääkima.
Eile tundsin ennast natuke vanana.. Millegipärast ei olnud tema ka päris häppi. Ütles, et tahaks igavesti alla 18 jääda. Normaalne?
Ta on tore vend. Alati olnud. Aga viimase paari aasta jooksul oleme saanud lähedasemaks. Ta on sõbra eest!
Ja ma olen aru saanud, et me oleme jube sarnased tegelikult. Me mõtleme sarnaselt. Oleme 'andekad' samadel aladel. Meeldivad samad 'teemad'.
Peaksin ka ära märkima, et olen tema üle väga uhke.

Palju õnne, Talis!