Kell on 5.50 hommikul. Mõtlen eilse peale. Selle peale, mida pühapäeval õpitud sai...
Ning siis mõtlen selle pildi peale, mis mul pimedas surnuaiast mööda sõites avanes - küünalde meri. Oli isadepäev. Näilikult jäi mulje, et neid ei oldud unustatud, mis siis, et neid siin ilmas enam ei ole, aga kindlasti oli seal kuskil hauaplatse, kus puhkasid isad, keda on unustatud, olgugi, et nad on elu andnud kellelegi... ja tänamatud unustavad selle.
..Isa annab elu...
No comments:
Post a Comment