Üritan leida aega, et salvestada siia, oma reisipäevikusse midagi, mida hiljem lugedes kogu programmi meenutaks. Aga aeg on limiteeritud.
Täna on siis juba kolmas päev siin. Räägiksin lühidalt eilsest. Hommikul kasutasin võimalust ning ärkasin sipa teistest varem, et minna randa jooksma, mis on umbers 200 m kaugusel Inka Hotell'st. Enne kaheksat on juba temperatuur eestlase jaoks kõrge. Minu arust siin ei lähe isegi öösel see alla 20 kraadi. Vabalt võid õlapaeltega pluusiga väljas olla, ilma et kordagi mingit külmajudinat tunneks.Olen aru saanud, et olgugi, et ma külmavares olen, tahaksin hetkel ikkagi kodumandril olla ja seda lund näha, mis mu pere väitel praegu eestit värskendab. Igatahes... hommikusöök ei ole nüüd nii palju erinev mis me eestis sööme (võib olla ehk mitte nii palju kurki ja tomatit, aga võimalused selleks on ju erinevad). Muidu toidu kohta võib öelda head, vürtsikad ning riisi ja oliividega.
Rääkisin hommikul mõne eestlasega, et nii naljakas oleks kui sellises väikeses linnas, mis ei ole tegelikult turistide linn, oleks mõni eestlane puhkamas. mõne aja pärast seminarile, mis toimus meil ühes varikatusega kohvikus, ilmus meie sekka üks suvitaja. Andres ütles veel midagi naljakat ja mitte just eriti viisakat selle inimese kohta (arvamusega, et nagunii see millegist aru ei saa) - ja siis äkki hakkas onu meiega eesti keeles rääkima ning ütles et rannas on veel 5 täiskasvanut ja 2 last :) Dah! Eestlased on väike rahvas, aga jõuavad igale poole :D Nii et tuleb ikka ettevaatlik olla välismaal oma keelega.. igasugu asju ei ole mõistlik rääkida:) Keegi võib siiski aru saada.
Ma ütlen ausalt. Mul polnud õrna aimugi millega ma end seon kui siia tulen. Teadsin, et tahan Türgit näha ja tuttavaid ning haarasin sellest võimalusest kinni... "mingi inimõiguste asi, onja!?" Saatsin avalduse. Võeti vastu. Ning nüüd olen siin. Aga... Kohe kui Mersinisse saabusime ühe hoone juurde tulid meid tervitama ratastoolides inimesed. Ma ehmusin ära. Minu jaoks on sellised asjad rasked. Need kes mid teavad,saavad aru, millest räägin... Ja seal sain kohe aru, millest see koolitus tegelikult on. Nad tulid koos meiega siia väikessesse äärelinna kus me oleme ning on koos meiega koolitusest osavõtjad. Tegu polegi nii võrd koolitusega kui projekt-kampaaniatega, mis jätkub kuni kevadeni. Need 14 inimest Poolast, Eestist, Türgist kes siin on jätkavad teavitustööd oma riikides.
Teisel päeval toimus üks asi, mida minu arust tehtigi päris esimest korda koolitustel.
See oli nii mõjuv, et paljud koolitajad siin tahavad nö seda Ufuki ideed "osta". Nimelt tegu oli korvpalli mänguga All Starts - aga puuetega inimestega. moodustati mitu võiskonda, mille kapteniteks olid pärispuuetega (ratastoolis) inimesed ning kõik teised said mängu ajaks endale külge mingi "puude" - pime ühest silmast, ühe jalaga, ühe käega, kahekesi koos ning mõni sai istuda ka ratastoolis... ning nii mängiti korvpalli. Reeglid tehti meile kohe selgeks. Ise sain mängida nii, et üks silm oli kaetud. Ja see kogemus.. raske on kirjeldada, aga ma ütlen, et pärast mängu vajasin endale mõtlemisaega, sest see andis nii palju ... Mäng oli raske füüsiliselt alguses ning pärast mängu raske emotsionaalselt. Kõige tublimad mängijad olid meil muidugi projekti teema kangelased ise, kes selle spordialaga tegelevad. See tähendab poisid tegelevad, Öslem (tüdruk) on ujumises maailmas kolmandal kohal. Lihtsalt uskumatu. Ja meie, terved inimesed, lihtsalt vingume. Mis on siis puue tegelikult? Puue on terve inimese mõitsuse viga loobuda raskuste esinemisel ja lihtsalt anna all..?!
Õhtul toimus meil ka jälle nii öelda kultuuride tutvustamis õhtu. Aga sellel koolitusel oli see teistsugune. Moodustati grupid ja iga grupp pidiesindama hoopis teistsugust riiki oma toitudega. Meie grupp sain India - kõige rasem... Oli veel ameerikasi, hispaanlasi, jaapanlasi, türklasiAga ma nägin päris äge tädi välja=0) Ja pärast poole oli ka disko.
Türgi on äge. Türgi keel mitte! =0) Alles kolmandal päeval suutsin välja hääldada 'tänan' ja see meelde jätta. Tesekkur ederim:) Aga vähemalt olen ma õppinud seda keelt lugema. Seda päris igaüks ei oska:D Ja meil on olnud nüüd 2 hommikut järjest(täna on neljas päev) ka türgi keele tund. Huvitav:) Pean lihtsalt rohkem harjutama. Aga tegelikult võimalust selleks on, sest vähem kui pooled türklastest meie programmis räägivad inglise keelt.
Olen ka ujumas käinud. Niiiii soolane!
Täna on siis juba kolmas päev siin. Räägiksin lühidalt eilsest. Hommikul kasutasin võimalust ning ärkasin sipa teistest varem, et minna randa jooksma, mis on umbers 200 m kaugusel Inka Hotell'st. Enne kaheksat on juba temperatuur eestlase jaoks kõrge. Minu arust siin ei lähe isegi öösel see alla 20 kraadi. Vabalt võid õlapaeltega pluusiga väljas olla, ilma et kordagi mingit külmajudinat tunneks.Olen aru saanud, et olgugi, et ma külmavares olen, tahaksin hetkel ikkagi kodumandril olla ja seda lund näha, mis mu pere väitel praegu eestit värskendab. Igatahes... hommikusöök ei ole nüüd nii palju erinev mis me eestis sööme (võib olla ehk mitte nii palju kurki ja tomatit, aga võimalused selleks on ju erinevad). Muidu toidu kohta võib öelda head, vürtsikad ning riisi ja oliividega.
Rääkisin hommikul mõne eestlasega, et nii naljakas oleks kui sellises väikeses linnas, mis ei ole tegelikult turistide linn, oleks mõni eestlane puhkamas. mõne aja pärast seminarile, mis toimus meil ühes varikatusega kohvikus, ilmus meie sekka üks suvitaja. Andres ütles veel midagi naljakat ja mitte just eriti viisakat selle inimese kohta (arvamusega, et nagunii see millegist aru ei saa) - ja siis äkki hakkas onu meiega eesti keeles rääkima ning ütles et rannas on veel 5 täiskasvanut ja 2 last :) Dah! Eestlased on väike rahvas, aga jõuavad igale poole :D Nii et tuleb ikka ettevaatlik olla välismaal oma keelega.. igasugu asju ei ole mõistlik rääkida:) Keegi võib siiski aru saada.
Ma ütlen ausalt. Mul polnud õrna aimugi millega ma end seon kui siia tulen. Teadsin, et tahan Türgit näha ja tuttavaid ning haarasin sellest võimalusest kinni... "mingi inimõiguste asi, onja!?" Saatsin avalduse. Võeti vastu. Ning nüüd olen siin. Aga... Kohe kui Mersinisse saabusime ühe hoone juurde tulid meid tervitama ratastoolides inimesed. Ma ehmusin ära. Minu jaoks on sellised asjad rasked. Need kes mid teavad,saavad aru, millest räägin... Ja seal sain kohe aru, millest see koolitus tegelikult on. Nad tulid koos meiega siia väikessesse äärelinna kus me oleme ning on koos meiega koolitusest osavõtjad. Tegu polegi nii võrd koolitusega kui projekt-kampaaniatega, mis jätkub kuni kevadeni. Need 14 inimest Poolast, Eestist, Türgist kes siin on jätkavad teavitustööd oma riikides.
Teisel päeval toimus üks asi, mida minu arust tehtigi päris esimest korda koolitustel.
See oli nii mõjuv, et paljud koolitajad siin tahavad nö seda Ufuki ideed "osta". Nimelt tegu oli korvpalli mänguga All Starts - aga puuetega inimestega. moodustati mitu võiskonda, mille kapteniteks olid pärispuuetega (ratastoolis) inimesed ning kõik teised said mängu ajaks endale külge mingi "puude" - pime ühest silmast, ühe jalaga, ühe käega, kahekesi koos ning mõni sai istuda ka ratastoolis... ning nii mängiti korvpalli. Reeglid tehti meile kohe selgeks. Ise sain mängida nii, et üks silm oli kaetud. Ja see kogemus.. raske on kirjeldada, aga ma ütlen, et pärast mängu vajasin endale mõtlemisaega, sest see andis nii palju ... Mäng oli raske füüsiliselt alguses ning pärast mängu raske emotsionaalselt. Kõige tublimad mängijad olid meil muidugi projekti teema kangelased ise, kes selle spordialaga tegelevad. See tähendab poisid tegelevad, Öslem (tüdruk) on ujumises maailmas kolmandal kohal. Lihtsalt uskumatu. Ja meie, terved inimesed, lihtsalt vingume. Mis on siis puue tegelikult? Puue on terve inimese mõitsuse viga loobuda raskuste esinemisel ja lihtsalt anna all..?!Õhtul toimus meil ka jälle nii öelda kultuuride tutvustamis õhtu. Aga sellel koolitusel oli see teistsugune. Moodustati grupid ja iga grupp pidiesindama hoopis teistsugust riiki oma toitudega. Meie grupp sain India - kõige rasem... Oli veel ameerikasi, hispaanlasi, jaapanlasi, türklasiAga ma nägin päris äge tädi välja=0) Ja pärast poole oli ka disko.
Türgi on äge. Türgi keel mitte! =0) Alles kolmandal päeval suutsin välja hääldada 'tänan' ja see meelde jätta. Tesekkur ederim:) Aga vähemalt olen ma õppinud seda keelt lugema. Seda päris igaüks ei oska:D Ja meil on olnud nüüd 2 hommikut järjest(täna on neljas päev) ka türgi keele tund. Huvitav:) Pean lihtsalt rohkem harjutama. Aga tegelikult võimalust selleks on, sest vähem kui pooled türklastest meie programmis räägivad inglise keelt.
Olen ka ujumas käinud. Niiiii soolane!
Jõuan nüüd jutuga eilsesse päeva. Kus me võtsime läbi õigusi, on kirjas ning mille järgi me ka väikesed sketšid tegime. Õhtu poole me õppisime kampaania korraldamisest ning siis moodustati meist grupid ning ülesanne oligi kokku panna kampaania kava järgmiseks päevaks mida oma grupiga ühe tunni jooksul läbi pidime viima...
...jätkub
1 comment:
vägaväga lahe! ise polegi euroopast välja jõudnud! edu sulle
Post a Comment