„Mull“ 17.aug-23.aug 2009

Olen see suvi kolmandat korda Kloogarannal. Kirjutan neid sissekandeid käbinist nr 4, mida jagan koos Triinuga (nüüd kolmanda kursuse sotsiaaltöötaja) – teise kasvatajaga siin ujumislaagris. Jah, Merlin on u j u m i s l a a g r i s kasvataja. Need, kes mind teavad, on tähelepannud ka minu veidrat suhtumist ujumisse ja üldse rannaelu elamisse. Ma ei saa öelda, et ma seda vihkaks – ma ei vihka kedagi ega midagi:) – aga ma lihtsalt ei armasta ujuda ega mõttetult kõht taeva poole rannas lesida. Ka ei leia ma midagi toredat uisutamises, aga see on teine jutt. Mitte, et ma nüüd ujuda või uisutada üldsegi ei oska. Oskan küll.. võib olla mitte nüüd kõige õigemini, aga ikkagi.. ning ma ei leia seda naudingut neis tegevustes, aga see selleks.

Ühesõnaga olen siin Triinuga, kes vaid vaevalt paar aastat minust vanem, ja natsa üle kahekümne lapsega väga erinevatest vanuseklassidest, mis teeb mängude mängimise ja üldse nii programmi kokku panemise kui ka neil endil koos elamise raskendatuks. A kusjuures mina pidavat seekord vanem välja nägema(/või siis käituma rohkem täiskasvanu moodi..) – nii palju siis minu 15-aastasest hispaanlasest! =0)

Täna on tegelikult juba kolmapäev. Pool laagrit on praegu Keila ujulas ning meie ootame. Eks ma siin täiendan seda iga päev natuke. Aga väike kokkuvõte siis eelnevatest päevadest:

Saabusin pühapäeva õhtul ja alles kuskil kümne aegu saime ülevaate lastest st kui vanad jne ning esimest korda nägin siis kasvatajat, kellele koos usaldati lapsed meie kätesse. „Väike“ üllatus! :) Kujutasin ette tegelikult mingit vanemat pedagoogi, et mul nagu praktika suvi, aga … Hah! Tegelikult täitsa tore! Mõistsin, et olin plaaninud ’safe’ laagrit, kus mind juhendatakse, aga nüüd on hoopis täielik vastutus meie käes. Enne magamaminekut panime nädala kondikava kokku. Praegustel andmetel tuleb täiskasvanu mängimine päris hästi välja ja kõik, mis sellega kaasneb kah. Kogemused!!!! =0)
Esmaspäeva hommikul hakkasime siis lapsi vastu võtma ning neid majutama. Üllatus oli suur, kui läksin tüdrukute käbinisse esimest saabujat tervitama – Kaisa. Minu naaber Tartust(veel… sügisest elab juba Tallinnas). Elab meie peal. Olen isegi üks päev tema ning ta õe lapsehoidja olnud. No enam naabrim olla ei saagi! Eestimaa on nii väike! Ta ema ja väike õde olid ka siin ning aitasid lahti pakkida. Ja siis saabusid kõik teised ka korda mööda ning kui hooldajad läinud, siis võis laager alata. Esimesel päeval ujuma ei läinud keegi. Tegime tutvumismänge ning mängisime päeva lõpus ka rida (/Ameerikat/Austaaliat/… ja kõik teised nimed selle mängu kohta). Minu mäng, mida ma laagris noortega mängin ja väikese sõltuvuse tekitan. Seekord oli see nii eriline, et ma jäin poolest küünest ilma, mis minu küljest lahkus mitte just tagasihoidliku verejooksuga. Nii, et sain olla Agnese (veel üks meievanune kambas) esimene patsient. (Ps! seni pole rohkem olnud!)
Teisipäeval kohe, kui võimeldud ning kui puder kõhus, läks esimene sats ujuma. Minu sats: 9 tüdrukut ja kaks poissi (kõige vanemad laagris). Poisid on üleprahi andekad ja mitte ainult ujumises. Musikaalsed ja niiii targad!!!Pole lihtsalt võimalk... =0) See tuletab mulle jälle meelde keele ja kunsti laagrit suve alguses, kus samamoodi kaks veterani silma jäid oma andekusega. See on nii vist igas laagris, et on need lahedat kutid, „kirgede tormiks“ ristitud käbinid, 'täiskasvanud' väikesed tüdrukud, pisikesed poisid, keda ei suuda pudeliski paigal hoida ning siis ülejäänud kompott, kellest tegelikult on igaüks nii eriline ja isepärane nagu külmal ajal langevad lumehelbed.
….
Niih, nüüd on juba reede. Tundub, et vahepeal on olnud nii kiire, et ei ole jõudnud midagi siia kirjutada. Hommikusöök on söödud ning nüüd ootame oma aega ujulasse minekuks. Mina ja tüdrukud. Poisid otsustasid seekord kõik koos minna varem ujuma Triinuga. Sain just telefoni ja rahakoti kadumislooga ühele poole. Õnnelik lõpp: väärtasjakesed omanikul tagasi. Ja mure kadunud ujumismütsi pärast on ka pühitud.
Lühikokkuvõte eelnevatest päevadest: kolmapäeval tekitas väikest elevust Euroopa Noorte programmi raames Lõuna Euroopa riikidest tulnud noorte punt. Neljapäeval oli hommikune äratus õige varajane. Heiskasime Eesti lipu ning laulsime hümni. Õhtu oli ka natuke teistsugune. Tegime koos Meero laululastega lõkke juures eestiteemalise viktoriini ning siis oli meie kord pulgasaia tule kohal küpsetada. Kell kümme õhtul oli veel väga kift kontsert seminari ruumis.
…
Täna on laupäev. Öö oli väheke vaevaline, mis siis, et eile sai esimest korda enne 12 magama. Aga uinusin ikka alles kella kahe aegu. Need välismaalased on ikka päris lärmakad:) Aga väike köha ja kurguvalu olid ka öösel kaaslaseks. Eile õhtul oli meil ka karnevaldisco, kuhu oli kohale tulnud haldjaid, nõidu, multikategelasi ja loomi. Täna kui viimasel täispikk päeval on meil plaanis teha nendega naljakat orienteerumist koos „olümpiamängudega“ ning miinivälja mängu ja õhtul kui kõik on oma kämpaga nädalapeegeldusega ära esinenud, siis grillime ka natuke.
...
Olen nüüd kodus: asjad lahti pakitud, pildid arvutis.
Viimane öö laupäeval laagris möödus toredalt. Erilisemaks selle tegi öine käik randa, mille võtsime ette tugevamatega, kes veel magama läinud ei olnud. Öösel randa minek toob mulle alati Penny meelde - mõned kuud enne nende ärakolimist Eestist käisime koos oktoobris Kloogaranna retreat'i ajal seal ning rääkisime... isegi see jutt on veel meeles. Uhh.. tunnen neist vist väga puudust. Anyways.. Õhtu oli tore!
Pühapäeval - üllatus! üllatus - hommikul ujuma. Ei arvestanud, et pean kuus päeva järjest seal tervisekeskuses käima. Ega kui ausalt öelda, siis oli juba ammu sellest vees ligunemisest siiber saanud. Aga, noh, viimasel päeval sai siiski palju ujutud ning torust õigel kiirusel alla lastud:) Olin enda üle uhke:) Pärast lõunasööki oli meil siis noortega laagri lõpetamine kallide saatel. Laagri perenaine oli öelnud poistele, et selliseid kasvatajaid pole enne seal laagris olnud. Huvitav küll, mida ta selle all silmas pidas???Aga ega meil Triinuga selle päeva seiklus veel ei lõppenud. Kuidagi pidi ju ka Tallinnasse saama. Bussi -ja rongiliiklus on pühapäeval limiteeritud. Niisiiis sai paljudele tuttavatele helistatud, aga me ei leidnud kedagi, kes aitaks. Lõpuks õnnestus meil laagri juhatajaga Tabasallu pääseda ning seal bussijaamas, suurte kottidega tsirkuse kõrval poni ja laamat imetledes ning muusika järgi tantsides ja kohalikele oma tsirkust pakkudes, me bussi ootama jäimegi. Mõne aja pärast me olimegi Tallinnas. Oma moodi seiklus, mida mäletada...=0) Ning Tartu jõudsin üheksa aegu õhtul.

Eile kui minult küsiti, kas ma ka kurvaks muutun või kedagi taga igatsema hakkan, vastasin, et eks natuke ikka. Aga kui aus olla, ei mõelnud ma üldse sellele... Täna on olukord teine. Ma tõesti tunnen sellest pundist juba puudust. Olgugi, et paljud asjad oleks võinud paremini välja tulla, oli see siiski väga tore laager ning need noored pätsasid ühe tüki minu südamest...