Eriskummaline...

.. buss sulges uksed ja hakkas Tartu poole liikuma.

Nagu aru saate istun bussis ning hakkan kodupoole sõitma. Võiksin blogi kirjutada ka kodus- seda ma tegelikult plaanisingi, kuid see eriskummaline situatsioon, mis tegelikult võib ainult minule kummaline tunduda, pani lihtsalt näpud sügelema.
Nimelt, buss, milles ma hetkel olen on väga naljaka suuruse ja seest poolt kujundusega. Seda heas mõttes. Tundub vist üpris uus ka. – „Merlin, kas paljalt see panigi sind kirjutama?“ -Ei! Kui buss ette sõitis ning ukse avas, siis juhi koha pealt vaatas mulle vastu noor (minu vanune või isegi noorem) ja väga kena pikkade blondide juustega neiu, kes naeratava näoga küsis kuhu ma minna tahan. Kohe kui pileti kätte sain istusin automaatselt tema selja taha, kuigi tavaliselt ma istun ikka sinna taha poole(,aga tema seda ei tea). Buss on peaaegu tühi. Ta sõidab väga korralikult ning eeskujulikult. Aga mul lihtsalt hakkas mõtte lendama… Miks? Miks ta bussijuht on? Ma ei tea kas süüdi on hiljuti õpitud filosoofia osa feminismist või lihtsalt uudishimu. Tegelikult ma arvan, et see viimane. Väiksena tahtsin ju ka mina bussijuhiks hakata. See oli üks paljudest ametitest, millest unistasin. Aga ma ei olnud enne näinud nais bussijuhti. Ok, olin, aga need olid sellised vanad tädid. See tüdruk on piltilus. Sobiks modelliks. Võiks töötada kus iganes klienditeenindajana, aga näe, tema otsustas läbi teha sellise protsessi, et hakkas bussijuhiks. No öelge mis tahate, aga minu jaoks on see eriskummaline (heas mõttes). Ps! Meil seisis üks põdravasikas just keset teed ja tükk aega otsustas kuhu ta minna tahab nii, et autod ootamisjärjekorra moodustasid.

Nüüd siis minu hullumeelse nädala juurde, mõeldes neile, kes pikki blogisid lugeda ei viitsiJ Esmaspäeval käisin Tallinnas Sirbi toimetuses filosoofia (erakorralist)eksamit tegemas. Päris eksam on samal ajal kui minu laagripraktikad. Sain läbi! Parema tulemusega kui eelmine aasta filosoofia 1 eksamil(„E“-kasin). See on üldse kooli kõige raskem eksam, mida kõik kardavad. Siis sain ka kahe laheda tallinkaga kokku ning me jalutasime linna peal ringi ning ma mängisin turisti. Aitäh Iiris ja Ave toreda seltskonna eest selle eest, et mind välja kannatasite. Tore oli teiega vestelda.
Teisipäev möllasime koos kultuurikorraldajatega Tartu muuseumites. OmakultuuriII-Pärimuskombestiku praktika raames. Üheks muuseumiks oli ka kirjanduse muuseum, kuhu siis me ka oma kodutööd viisime. Need pannakse seal arhiivi ning kunagi meie lapse- lapse- lapsed saavad meie kogutud materjali lugeda. Kift oli seal muidu vaadata esimesi eesti videosalvestisi pulmakombestikust ning ka nt Jakob Hurda tohutuid köiteid eesti rahvalt kogutud pärimusega pälvisid suurt tähelepanu. Õhtupoole käisin kostüümi proovis. Olen sellel laupäeval Puhja lasteaia peol Lotte ning koos Bruno, Malviina, Buratiino, Pippi ja Tuhkatriinuga lõbustame seal lapsi. Siis läksin Narvamäe ühikasse Kristiinile külla. Sinna pidid veel teisedki SWkad (south western) tulema. Ning tulidki. Olime kuuekesi. Osad meie grupist lähevad ka see aasta tagasi. Mõtlesime siis väikese istumise teha ning vaikselt ka Kristiini ja Rauli sünnipäeva tagant järele pidada. Ma pole seni kunagi varem näinud/kuulnud mängimas kedagi kitarril 5 tundi järjest. Kuni teisipäeva õhtuni! Mängu alustas kell 12 õhtul ning kell 5 hommikul otsustas magama minna. Uskumatu! Kell kolm öösel hakkab juba valgeks minema. Aga kodupoole hakkasin ma ka kuskil viie aegu minema. Kohale jõudsin kuueks. Issi oli juba tööle läinud. Uskumatu kui ilus on Tartu ja mis hääled on tegelikult linnamelus peidus. Koju jõudes suikusin kuskil tund ning hakkasin end valmis seadma arsti juurde minekuks. Pean tegema tervisetõendi kui suvel laagris lastega töötan. Aga ülla ülla… siis kui ma lõpuks sisse sain kadus pooltest kontoritest elekter ära ning mingist kopsupiltidest enam rääkida ei saanud. Oi, kuidas ma olin vihane! Praktiliselt jooksin sinna, ootasin 40 minutit ja… ei midagi. Alles tund hiljem mõistsin miks see juhtus. Mina ju ei ole puldis! Mina ei kontrolli seda elu! Pean endale vahel meelde tuletama. Nüüd lähen sinna reedel tagasi. Tean küll, miks see juhtus. See lihtsalt pidigi juhtuma, sest muidu reedene päev ei tuleks üldse selline nagu ta tuleb. Tean, naljakas tekst, aga ei hakka siin midagi lahti seletama. Ootan reedet. Tegin oma plaanid ümber, sest Tema tahtis seda… ja nüüd ootan tulemit. (Ei tea kas võib nii mõelda, aga -)Täiega lahe, et minu pärast terve osakond pimedaks jäi mõneks hetkeks!
A, sellel päeval käisin Wellnessis kontrollimas oma lihasemassi ja rasva sisaldust ning sain teada, et olgugi, et kõik viimasel ajal mu kaalukaotuse pärast muretsevad, olen ma oma hapra kehaga tüübiga (test ütles et kipun sinna haprama keha poole, mitte normaalne, ega tugev..) ülekaalulineJ Statistika järgi on mu keha kui vanuselt 12 aastase noore keha. Rasva sees on vähe. Kui juhuslikult kuskil kukun võin südamele liiga teha näiteks…No fakte oli veel. Aga nüüd olen siis teadlik:)
Täna oli mul lastega hooaja viimane kokkusaamine. Nad üllatasid mind lillede ja kommikarbiga. Nii armas neist! Tahan kindlasti sügisel nendega jätkata. Uue näidendi idee on küpsemas…

Olgu, tšempionid, need, kes tegelikult selle blogi läbi lugesid, ma lasen teil nüüd oma asjadega edasi tegeleda. Tänan, et vastu pidasite! Peatse lugemiseni ja kirjutamiseni.